Unepaanika piinasid saab leevendada

Septembris Tallinnas toimunud rahvusvahelisel unearstide kongressil räägiti
unepaanikast ja selle ravi aspek­tidest. Erinevatel andmetel näeb õudusunenägusid regulaarselt 2–7% rahvastikust.

Unepaanika on õudusunenäod, mis algavad tavaliselt umbes tund pärast magamajäämist ja äratavad nii väikeseid kui ka suuri. Tihti algabki unepaanika väikelapseeas või varasemas täiskasvanueas. Unepaanika alaliike on mitmeid: osal juhtudest inimene väliselt magab rahulikult, osal juhtudel aga hakkab karjuma ja isegi käte-jalgadega vehklema. Enamasti peaks ta hommikul seda kõike ise ka mäletama.

Turu ülikooli teadlane Katja Valli rääkis, et ühe uuringu andmetel nägi 35–45% täiskasvanutest vähemalt kord kuus hirmuunenägu. Tavaliselt ei ole nähtavat põhjust, miks need tekivad, jätkas Valli. See pole kuidagi seotud inimese päevase käitumisega: ta ei ole päeval vägivaldne või ei unista hirmutegudest. Küll aga on see seotud mitme haiguse ja muidugi stressiga, rõhutasid arstid. Näiteks Parkinsoni tõvega, aga ka narkolepsiaga käivad unepaanikad tihti kaasas.
Kui tihti on tihti? Arstide sõnul kord nädalas või mõni kord kuus ei ole veel ebanormaalne. Kui aga unepaanikat esineb juba mitu korda nädalas, tuleks asjaga tegelema hakata. Naistel esineb unepaanikat rohkem kui meestel. Sageli on unepaanikahood seotud insomniaga. See on unehäire, mille korral esineb suutmatus ilma raskusteta magama jääda, katkendlik uni ja liigvarajane ärkamine. Huvitaval kombel on unepaanika omane rohkem neile, kes magavad üle 9 tunni või vähem kui 7 tundi ööpäevas. Unepaanikat esineb rohkem ka ärevikel ja neil, kes teisi ei usalda. Muidugi käib see arstide sõnul kaasas ka postraumaatilise stressiga. Näiteks on seda rohkem sõjaveteranidel. Unepaanika võib olla riskitegur kõrgenenud enesetapuohule, räägiti unekongressil.

Mannheimi vaimutervise keskinstituudi professor Micha­el Schredl rääkis, et väga vähesed inimesed on üldse saanud diagnoosiks unepaanika. Näiteks ühes uuringus, kus osales 4000 patsienti, kellest 13% nägi vähemalt kord nädalas hirmsaid unenägusid, oli diagnoosi saanud vaid 65 inimest ehk 1,6%. Isegi neist inimestest, kes näevad õudusunenägusid mitu korda nädalas, otsivad abi vaid 25%, rääkis Schredl.

Schredli sõnul üritab enamik unepaanika käes vaevlevaid inimesi oma öid võimalikult ruttu unustada ega kipu sellest ka näiteks perearstile rääkima, ehkki peaks. Samas ei tähenda see muidugi, et pere­arst peaks hiljem aastaid pidevalt unepaanika kohta küsimusi esitama. Pigem soovitas arstiteadlane raskematel juhtudel kindlasti professionaalset abi otsida, sest seda leidub. “Ravida tuleks ikka neid, kes selle üle kurdavad,” sõnas ta. “On inimesi, kel esineb näiteks kord nädalas unepaanikat, kuid nad ei kurda selle pärast.”

Inimesed saavad tema sõnul end ka ise abistada. Ühe uuringu pidasid kirjutasid ligi pooled unepaanika häire all kannatajad nn unepäevikut. Laialdaselt nimetati ka unenägude edasijutustamist lähedastele, mis samuti teraapiana mõjub.

Schredl soovitas end treenida unesid unustama. Õppida mõistma, et koletised ei saa olla tegelikkus ja nähakse und. See aitab pingeid vähendada ja ärkamise kaudu rahulikult painajast välja tulla.

Äripäev
14. December 2015, 10:56
Vaata EST või RUS arhiivi