Puudulikkus seab end südamesse ajapikku

Ida-Tallinna Keskhaigla südamepuudulikkuse (SP) kabineti juhataja kardioloog Tiina Uuetoa tõdeb, et südamepuudulikkust kiputakse
ühiskonnas alahindama, sellesse ei osata piisava tõsidusega suhtuda, ehkki haigus on raskuselt võrreldav vähktõvega.

Südamepuudulikkusega haige prognoos on raske – pooltel haigetel on elulemus diagnoosimisest surmani neli aastat. Südamepuudulikkusega hospitaliseeritud patsientidest 40% sureb või vajab korduvalt haiglaravi aasta jooksul.
Tiina Uuetoa ütleb, et SP kujuneb tavaliselt pika aja jooksul. Tuleb aeglaselt, aga tuleb, et jääda.
SP on krooniline haigus ägenemistega. Iga kord, kui krooniline haigus ägeneb, halveneb ka patsiendi prognoos. Iseloomulikud on sagedased hospitaliseerimised, lühem elu, kehv elukvaliteet, loetleb Uuetoa.

Ta lisab, et kõige kallim osa SP-haigete käsitlusest ongi justnimelt haiglaravi. Kardioloog toob näiteks, et kui Ameerika jätab hästi palju SP-patsiendi ambulatoorsest käsitlusest põdeja enese õlgadele, siis empaatilisem Euroopa on läinud teist suunda ja olnud küllalt jõukas, et lubada endale ambulatoorse võrgustiku loomist krooniliste haigete jälgimiseks, muu hulgas ka südamepuudulikkusega patsiendid.

Kaks keskust Eestis

Eestis on südamepuudulikkuse kabinette kaks: mõlemad Tallinnas ja esimene neist, mis loodud juba kuue aasta eest, asubki keskhaiglas. Tartu päris eraldi kabinetini jõudnud ei ole.

Südamepuudulikkusega patsiendid jõuavad SP-kabinetti erinevaid kanaleid pidi. Euroopas asuvad südamepuudulikkuse kabinetid sageli suurhaiglate hõlmas ja osa sinna sattunud südamega hädas ja dekompensatsiooniga patsientidest jääb hiljem SP-kabinetti jälgimisele. Teine suur hulk haigeid on need, keda perearst saadab konsultatsioonile arvestusega, et põhjalikumaid uuringuid saab seesama suurhaigla planeerida n-ö oma logistikasse.

Samamoodi on ka Eestis: kabinetti saadetakse haigeid perearstidelt, haigla oma patsiendid jäävad jälgimisele, vahel satub ka muid. “Suured kabinetid haldavad ära kuskil tuhatkond haiget aastas,” ütleb Uuetoa.

“Suur osa SP ambulatoorses ravis on õdedel, kelle jälgida need patsiendid on,” ütleb Uuetoa. “Väga paljudes riikides on õdedel olemas ka retseptiõigus, mis on jällegi ressursi optimaalne kasutamine. Iga patsient ei pea jõudma just arsti vastuvõtule,” lisab ta. Vajadusel korraldab just õde patsiendi suunamise eriarstile.

Uuetoa tunnistab, et tõesti on ka mingi hulk südamepuudulikkusega haigeid, kes tegelikult ei pea olema südamepuudulikkuse kabinetis, vaid võivad vabalt olla perearsti jälgimisel. “Üldiselt on maailmas kujunenud nõnda, et südamepuudulikkuse kabinetti jäävad jälgimisele just raskekujulise SPga haiged,” jätkab arst. “Kuni selleni välja, et selline raske haige ilmutab end korra kuus kabineti õele, olukord vaadatakse üle, inimene läheb koju tagasi ja jätkab ravi.” Kui tekivad mingid ärevad signaalid, siis on variantideks erakorraline hospitaliseerimine või korraldatakse kiirelt 48 tunni sees eriarsti nõustamine.

Tähtis hästi edasi elada

Südamepuudulikkusega patsientidel on kaks tähtsat ravi­suunda: üks on elukvaliteet ja teine on prognoos. “Moodne teraapia, mida me teeme, on hästi palju seotud prognoosiga ning sotsiaalselt kannab prognoos sageli seda infot, kui kaua inimene elab ja kui kaua ta elab töövõimelisena,” räägib Uuetoa. Elukvaliteet on seevastu aga inimese enda jaoks väga tähtis. “Vahel me räägime, et teatud patsientidel elukvaliteet võib olla esimesel kohal ravisihtmärkidest ja teisel kohal on alles prognoos,” jätkab kardioloog. Näiteks 85aastane patsient, kelle jaoks on tähtis, et ta suudab jõudumööda olla sotsiaalne ja ise endaga hakkama saada, et tal ei valuta, ei ole õhupuudus, tal on väga redutseeritud, lihtsad ootused elu suhtes. Ta tahaks veel elada, aga soovib, et see aeg, mis on jäänud, oleks enam-vähem kvaliteetne. Uuetoa ütleb, et need vestlused patsientide ja nende sugulastega, et mida ravi puhul plaanida, on sageli väga rasked ja tõsised. Tavaliselt on inimese soov elada elamisväärset elu esiplaanil. “Ei ole kedagi, kes oleks löönud jalaga vastu maad ja öelnud, et 50 aastat veel! Pigem on endale seatud lihtsad eesmärgid nagu laste koolilõpetamine, abiellumine – et need ära näeks,” lisab ta.

Uuetoa möönab, et praegu kipuvad Eesti meditsiinis paljud asjad olema n-ö vältimatu abi korras tehtavad. “See aga tähendab kõige rumalamat ja kallimat suunda meditsiinis,” ütleb ta.

Ta toob klassikaliseks näiteks ägeda infarktiga haige, kelle haiglaravi on moodne, Eestis kenasti olemas, aga väga kallis. Hiljem on neist paljud südamepuudulikkusega patsiendid, kelle ravis puuduvad pahatihti struktuur ja nõuded, kes ning kui sageli teda jälgima peab. Öeldakse lihtsalt, et jääb jälgimisele perearstile ja elukohajärgsele kardioloogile. See tähendab Uuetoa sõnul aga taoliseid, tõsi, kurioosseid juhtumeid, kus ravile saabub patsient, kel on kaks aastat tagasi infarkt olnud ja kes ütleb, et ta ei teadnud, et pidi peale seda jääma ravimeid võtma. Või veel näiteid elust enesest: terve patsiendi pere saab haiglast kaasa info, et patsiendil tuleb hakata ülejäänud elu rohtusid võtma. Kõik on justkui selge, aga viie päeva pärast on nad EMOs tagasi, sest patsient on saanud uue infarkti – rohtu pole võetud ja on tekkinud tromb. Mida see tähendab aga maksumaksja aspektist? “Eelmine hospitaliseerimine maksumusega 10 000 eurot ja nüüd uus hospitaliseerimine maksumusega taas 10 000 eurot,” ütleb Uuetoa. “Paneb mõtlema, kas siin ei oleks ehk kohta teatavale omaosalusele?”

Patsientide ravisoostumusest kõneldes ütleb kardioloog, et päris sageli teeb meele kurvaks, sest patsient kipub ravimeid pidama vähetähtsaks ja mõnda patsienti ei saa kuidagi korralikult rohtu võtma. “Regulaarne ravi on aga kõige esimene eeldus, et ta haigus püsiks stabiilne,” rõhutab arst. “Ei ole nii, et täna tundus nii või naa ja sellest lähtuvalt võtan ravimeid oma äranägemist mööda. Patsiendi õpetamine on seetõttu tohutult tähtis.” Teine hea ravisoostumuse pidur kipub olema internet, mille tarkused on äärest ääreni. On patsiente, kes tulevad kabinetti ja räägivad, et kuskil veebis oli südameravina kirjas, et võtta 1/3 võilille ja 2/3 mingit muud koostisainet, ja et see segu asendaks kõiki neid seitset tabletti, mis arst talle määranud on. Seega on oluline patsienti õigesti harida. Eriti kui jutt on eakatest inimestest, kes elavad üksinda ja keda keegi sotsiaalselt väga ei toeta. Või teisalt ka perega koos elavad vanemad inimesed, kus noorema generatsiooni jaoks ei ole südamepuudulikkus mingi hirmutav diagnoos. “See on hämmastav, sest südamepuudulikkuse prognoos on raskusastmelt võrreldav kopsuvähiga,” toob kardioloog terava paralleeli.

Uuetoa jätkab, et sageli kipubki ühiskondlik arusaam südamepuudulikkusest olema, et haigus on olemuselt leebe ja seda ei peeta miskiks, et vanema pereliikme jalad on muutunud töntsiks – saabas ei lähe enam jalga ja jõudu ka enam pole. “Öösel ärkab see patsient üles, et aken lahti teha, sest õhku ei ole ja vabanduseks öeldakse, et eks meil olegi umbne korter. Meie spetsialistide jaoks on need aga klassikalised SP sümptomid,” ütleb ta.

Lisaks on tal rääkida uskumatuid lugusid sellest, kuidas inimesed oma positiivset kaalu­iivet panevad mille iganes süüks ja ei kahtlusta ei ise ega ka keegi lähikonnast, et tegemist on südamepuudulikkusega. Üks kurioossemaid juhtumeid on doktor Uuetoa praktikas olnud meespatsient, kes sai n-ö rasedusaja striiad, mehe kõht venis väga suureks ja lõpuks kandis rõivasuurust 54. Ravile jõudes võttis ta diureetikumide abiga nädalaga 40 kilo alla – puhtalt vedelikukaona ja tuli hoolega jälgida, et elektrolüüdid saaksid normis hoitud. “Muidugi on hea meel üliheast vastusest ravile, aga teisest küljest – kuidas sellist asja keegi ei märganud?” sõnab arst. “Kui inimene ei söö rohkem, ei liigu vähem kui seni ning kui kuus tuleb 7 kg kaalu juurde, siis see peaks tegelikult mõtlema panema.”

Palju lisandunud tehnilist

Ravivõimalustest kõneldes ütleb Uuetoa, et kogu moodsas meditsiinis on viimastel aastatel hästi palju muutunud ja paljud patsiendi ravi abivahendid on läinud üha enam tehniliseks. Nii näiteks on südamepuudulikkusega patsientide puhul klassikalisele tabletiravile kombineerituna veenikaudse raviga lisandunud selgelt ka resünkroniseeriv ravi. Resünkroniseerivaid stimulaatoreid panevad lisaks Ida-Tallinna Keskhaiglale ka regionaalhaigla ja kliinikum. Nende stimulaatorite mõte on südame sünkroonse tegevuse saavutamine. “Ainuüksi sellega, et südame vasak vatsake ja parem vatsake pannakse sünkroonselt tööle, paraneb selle haige prognoos märgatavalt,” lisab kardioloog.
Valusam teema on südame­transplantatsioon, õigemini see, kas Eestis on üldse võimekust selleks. Tiina Uuetoa hinnangul võiks Eesti puhul olla väljundiks pigem see, et kui südamesiirdamisi planeerida, siis koos teiste Balti riikide või Helsingiga, mida viimasel ajal regionaalhaigla ka arendanud on.

Siirdamisest kõneldes toob ta välja ka tüvirakuravi üha arenevad võimalused. “Ehk siis tüvirakkude istutamisega südamesse saab n-ö uimased ja töövõimetud piirkonnad asendada töötava koega ja see haige ei vajagi südamesiirdamist.” Praegu on see paraku veel tulevikuteema.

SP ravi on muutunud ajaga komplekssemaks, jätkab Uuetoa, ja klassikalised ravimid on tõrjutud mõneti ääremaadele. Näiteks seni klassikaline SP ravim digoksiin on pigem toetava ja abistava tähendusega ega ole enam esimese valiku ravim.

Põhjus välja selgitada

Uuetoa rõhutab, et südamepuudulikkus on alati tüsistus ega ole kunagi esmane diagnoos. “Kui inimesel on südame­puudulikkus, siis esimene asi, mida ma ka perearstidele südamele paneks, on uurida välja, mis on selle puudulikkuse põhjus,” räägib kardioloog.

Hästi suur SP põhjuste rühm on hüpertensioon ja dia­beet ning sellelt pinnalt kasvav SP. Teine põhjus on müokardiinfarkt, lisaks ka kardiomüopaatiad, mille põhjust otseselt ei teata, ja südame rütmi­häired. “Need patsiendid võivad tihti aastaid südamepuudulikkuses elada ja kui neil ühel hetkel tekib kiireloomuline rütmihäire, nad dekompenseeruvad ära ja satuvadki arstide vaatevälja,” räägib ta.

Eesti perearstide õnnetus on jällegi rahanappus. Kardioloog ütleb, et maailmas on SP diagnoosimiseks olemas väga tundlikud verest määratavad markerid “on/ei ole” printsiibil, ehk kui näit on oluliselt tõusnud, siis on südamepuudulikkus ja kui ei ole tõusu, siis ei ole haigust. See sama marker näitaks enne kardioloogi konsultatsiooni, ultraheli ja muid uuringuid perearstile teeotsa kätte – on patsiendile tegemist SPga või häirib seda inimest mingi muu tervisehäda.

Äripäev
14. December 2015, 11:05
Vaata EST või RUS arhiivi