Pea ja kael valutavad põhjusega

Rääkides kaelaga seotud peavaludest on esimene mõte, et pigem on tegemist sekundaarsete peavalusündroomidega, mis saavad alguse kaelast.

Peavalu seoses kaelaga on möödapääsmatu teema ka primaarsete ehk esmaste peavalude korral, näiteks pingetüüpi peavalu puhul. Aga ka paljud migreenihaiged – samuti sage esmane peavalu – ütlevad, et nende peavaluhood algavad tihti kaelast.

Pingetüüpi peavalu sagedasim. Kõige sagedasem on pingetüüpi peavalu, mida esineb 30–80%-l populatsioonist. Taanis 15 aastat kestnud ja senini maailmas ainus nii pikk prospektiivne uuring näitas pingetüüpi peavalu eluaegseks levimuseks rahvastikus 89%. Euroopas esineb uuringute järgi seda sagedamini. Naistel ja meestel on suhe hinnanguliselt 5 : 4, kuid lapseeas on see suhe 1 : 1. Kõrgeim on levimus vanuses 20–40 eluaastat, seega noorte täiskasvanud inimeste seas.
Kuidas seda ära tunda? Episoodiline pingetüüpi peavalu jaguneb harvaks ja sagedaseks. Kolmanda vormina tuuakse välja kroonilist vormi. Kõik need omakorda jagunevad omakorda kaheks: kas esineb perikraniaalsete lihaste pinget või mitte.
Sagedase pingetüüpi peavalu korrektseks diagnoosimiseks peab anamneesis esinema vähemalt 10 episoodi sagedusega vähemalt kord kuus, kuid mitte enam kui 15 päeva kuus, seda vähemalt kolme kuu vältel. Peavaluhoog ise kestab 30 minutist kuni näda­lani. Valu on mõlemapoolne, pigistav, kerge või mõõdukas, ei süvene füüsilisel koormusel. Kusjuures viimane seos on enamasti pigem vastupidine: liikumisel isegi võib see kaduda. Tegemist on sellise peavaluga, millega kaasuvaid sümptomeid enamasti ei esine: vahel mõningane iiveldus, isutus või valguse või müra talumatus võib kaasuda. Kui nimetatud kaaskaebusi on rohkem kui üks, võiks arst mõelda pigem kerge migreeni vormile.

Saab alguse kaelalihasest. Just episoodiline pingetüüpi peavalu saab alguse kaelalihastest. Sagedasemad provotseerivad faktorid on stress,
ebamugav tööasend (sageli arvutiga), vale magamisasend, sage riskitegur on ebaadekvaatne puhkuse- või unerežiim. Paljud patsiendid kirjeldavad seda tüüpi valu koos helluse, pingetunde ja/või valuga kaela piirkonnas. Sageli kirjeldatakse valupunktide olemasolu.
Kuid miks kaelapinge annab just peavalu? Pingetüüpi peavalu patogeenesi on kahjuks suhteliselt vähe uuritud. Seda on tinginud arstkonna sage suhtumine haigusesse nii, nagu see polekski haigus, vaid kerge häire. Tõepoolest, harv pingetüüpi peavalu on paljuski füsioloogiline vastus provotseerivatele faktoritele eesmärgiga panna inimest neist faktoritest vabanema. Kuid mitte alati sagedast episoodilist ja üldsegi mitte kroonilist pingetüüpi peavalu ei saa sellisena võtta. Viimastel puhkudel on kindlasti tegemist haigusega oma täiendavate mehhanismidega, mis on väljaspool füsioloogilist reaktsiooni vaid pingeolekus olevatele kaelalihastele.
Kliinilisel tasemel on episoodiline pingetüüpi peavalu suhteliselt hästi ravitav probleem, kui seda teha õigesti. Just õigeid ravivõtteid on äärmiselt oluline selgitada patsiendile. Ravi on farmakoloogiline ja mittefarmakoloogiline. Valikus on eelkõige paratsetamool või mittesteroidsed põletikuvastased ravimid. Kindlasti peaks teadma, et igal valu­vaigistil on oma kasutamise sageduse piir: mainitud ravimitel mitte rohkem kui 15 päeval kuus. Nende soovituste eiramisel ja sageduspiiride ületamisel võib patsiendil suure tõenäosusega lisanduda sekundaarne peavalu valuvaigistite ületarvitamisest ehk MOHi (ingl medication overuse headache) näol. Kõrge riskiga preparaadid on selles suhtes kombinatsioonravimid, eriti sellised, kus on põhilisele valuvaigistile lisatud kofeiini ja/või kodeiini. Oluline on rõhutada, et primaarsed peavalud ei ole ravitavad opioididega (tramadool, kodeiin). Mittefarmakoloogilisi ravivõimalusi on ka mitmeid, esikohal on füsioteraapia (näiteks kaelaharjutused www.peavalu.ee kodulehel), lisaks on pingetüüpi peavalu profü­laktilises ravis omal kohal akupunktuur, massaaž, relaksatsioonitehnikad. Hiljuti on Saksamaal tehtud uuringuga näidatud, et paljud inimesed kasutavad peavalu ataki leevendamiseks seksuaalset aktiivsust, eeskätt sellist, mis lõpeb orgasmiga.
Teisalt on platseeboga võrdlevad uuringud näidanud, et enamasti ei ole kasu sellistest instrumentaalsetest passiivsetest ravimeetoditest, mille puhul puudub patsiendipoolne aktiivne osavõtt (piltlikult öeldes nende puhul patsient lamab ning temale rakendatakse erinevaid mõjufaktoreid nagu magnet, laser, soojus jne). Tulemused on võrreldavad platseebo efektiga.

Tservikogeenne peavalu. Kaela- ja peavalu korral tasub kaaluda, kas see võib olla ka nn tservikogeenne peavalu. Rahvastikust diagnoositakse seda sündroomi umbes 0,1–4%-l. Tegemist on laia varieeruvusega kliinilise väljendusega diagnoosiga, mida süstemaatiliselt on kirjeldatud alles aastal 1983.
Süstematiseerimise raskused on olnud keerulised mitte ainult selle tõttu, et sündroomi kliiniline pilt on laialt varieerumas, vaid ka seetõttu, et haigusel puuduvad selgesti määratletavad biomarkerid ja täpne patogenees on teadmata.
Siiski on olemasoleva info
alusel välja töötatud diagnoosi kriteeriumid. Esimene kriteerium kõlab järgnevalt: see on “igasugune peavalu”, st puudub selgesti piiritletud valu enda iseloomustus, mida me oleme harjunud kohtama teiste peavalude diagnoosikriteeriumites. Valu võib olla migrenoossete tunnustega, meenutada pingetüüpi peavalu, kuid üldiselt ei ole tal neuralgiformseid tunnuseid. Määrava tähtsusega pole ka hoogude kestus. Oluline, kas patsiendil on mingi patoloogia kaela piirkonnas, mis võiks seda sündroomi tekitada (kliiniliselt, laboratoorselt ja/või radioloogiliselt diagnoositav) – nende vahel peab olema ajaline seos. Sageli on haigetel piiratud kaela liikuvusulatus, teatud pea asend süvendab peavalu. Kui teha diagnostilist blokaadi, ja selle foonil valu kaob, toetab see diagnoosi.
Viimaste aastate jooksul on välja toodud mõned täiendavad pigem toetava väärtusega tunnused: esiteks rangelt ühepoolne peavalu; teiseks, valu esilekutsumine teatud välisstiimulitega, k.a pea liigutamisel; kolmandaks, peavalu kiirgub suunaga tagant ette.
Suuremate haigete gruppide analüüsi põhjal on jõutud järeldusele, et sündroomi põhjustajateks enamasti ei ole kasvajalised protsessid või murrud, sest need haigused pigem annavad lokaalset kaelavalu ja koos sellega kõigest harva mõnikord ka peavalu. Kui patsiendil esineb müofastsiaalset valu, siis pigem tuleks tal diagnoosida pingetüüpi peavalu. Kuna tegemist on sekundaarse peavaluvormiga, siis ravi keskendub ennekõike põhjuse ravile. Kaebuste leevendamiseks on aga kasutatavad närviblokaadid, suur osa on füsioteraapial. Profülaktilise ravi uuringuid selles valdkonnas tehtud sisuliselt pole (kehtivad empiiriliselt krooniliste valusündroomide ravisoovitused). Uuritakse aga funktsionaalse neurokirurgia võimalikke näidustusi, efektiivsust ja ohutust tservikogeense peavalu ravis, närve hävitavat kirurgilist ravi on kasutatud aga ülimalt harvadel juhtudel.

Kuklanärvi neuralgia. Kuklanärvi neuralgia (ICHD-3) on ühe- või mitmepoolne valu, mis oma iseloomult meenutab kolmiknärvi neuralgiat, kuid lokaliseerub ühe või mitme kuklanärvi innervatsioonialal. Valul on vähemalt kaks järgmistest iseloomu tunnustest: korduvad paroksüsmaalsed hood kestusega mõnest sekundist minutini: sama ala on düsesteetiline ja/või allodüüniline. Esineb üks järgmistest või mõlemad: haaratud närvi innervatsiooniala hellus, trig­ger- ehk päästik-punktid suure kuklanärvi väljumiskohal või C2 kõrgusel. Diagnostiliselt võib kasutada interventsiooni – blokaad leevendab valu.
Kindlasti ei piirdu kaela ja peavalu omavaheline seos vaid eelkirjeldatud seisunditega. Põhjalikumalt käsitlevad neid seoseid arstkonnale suunatud publikatsioonid ning erialase täiendamise formaadid, k.a mõned Tartu Ülikooli arstiteaduskonna täienduskeskuse egiidi all asetleidvad ning Eesti Peavalu Seltsi soovitatavad koolitused.

Äripäev
14. December 2015, 11:13
Vaata EST või RUS arhiivi