Õige ravi aitab haigust ohjeldada

Insuliine on erinevaid ja see aitab leida igale patsiendile just talle sobiva ravimi.
Insuliine on erinevaid ja see aitab leida igale patsiendile just talle sobiva ravimi.Foto: Erik Prozes
Diabeetikuid ravivaid insu­liine on erinevaid ja see toob kaasa küsimusi. Sageli ei tehta näiteks vahet lühi- ja pikatoimelisel insuliinil.

II tüüpi suhkruhaigus on progresseeruv haigus, teatud ravietapis on vajalik insuliinravi, sest tekib insuliini vajakajäämine. Insuliini defitsiit on see, kui organismis ei toodeta piisaval hulgal insuliini või insuliini toime pole nii kvaliteetne, et kataks kogu söödava toidu hulga. Füsioloogiline insuliinieritus on selline, et nn baasinsuliin eritub inimese kehasse kogu ööpäeva jooksul väikeste osadena.

Toidukorra järel vallandatakse vastavalt toidu hulgale lisainsuliini kogus, mis aitab organismil omastada süsivesikuid, mis seedimise käigus on glükoosiks muudetud.

Meedikud püüavad sama protsessi jälgida insuliinravis. On olemas baasinsuliin (foon­insuliin) ehk pikk insuliin ja iga toidukorra järel manustatav lühiinsuliin.

Insuliinravi eesmärk ennetada tüsistusi

Miks üldse insuliinravi määratakse? Selle eesmärk on asendada seda, mida inimese oma organism ei tooda (I tüüpi dia­beet) või pole toodetav insuliin piisavalt kvaliteetne (II tüüpi diabeet). Üldjuhul on kõigi dia­beedi tüüpide ravi eesmärk ennetada tüsistusi ja parandada inimeste elu kvaliteeti.

Pankrease ?-rakkude funktsiooni langus määrab II tüüpi suhkruhaiguse ravi. Diabeedi diagnoosimise hetkeks on tavaliselt ?-rakkude mass ja funktsioon langenud 50 protsenti.

Diabeeti põdevate inimeste jaoks on lai valik tablettravimeid. Ohtralt kasutatakse kombineeritud ravi erinevate ravirühmade preparaatidega. Kuid ka need ammenduvad.

Ravi tõhustamine on häda­vajalik, kui paastuglükoosi väärtus on ?7,0 mmol/l, söögijärgse glükoosi väärtus ?10,0 mmol/l ja HbA1c tase ?7.
Lisada basaalinsuliin (põhi­ainevahetuse reguleerimiseks, veresuhkrute kontroll öösel, söökide vahel): detemir-, glargiininsuliin, NPH. Algannus 8–10 tingühikut (TÜ) või 0,2 TÜ/kg.

Tiitrimine timmib veresuhkrut õigeks

Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimise eesmärk on saavutada paastuveresuhkur 5,5–6,0 mmol/l.

Annuste tiitrimine on vajalik 2–4 TÜ iga 3 päeva järel. Üks kord päevas (glargiin) või üks kord päevas õhtul või hommikul (NPH- või detemirinsuliin) või kaks korda päevas õhtul ja hommikul (NPH- või detemirinsuliin).
Järgnevalt pika- ja lühitoimelise insuliini kombinatsioonist. Diabeedi edasisel progresseerumisel võib lisada basaalinsuliinile juurde söögiinsuliini ehk kiiretoimelist insuliinianaloogi enne kõige suuremat sööki: siin on valikus lispro-, aspert-, glulisiininsuliin. Võib kasutada järk–järgulist skeemi. Basaalinsuliinile lisatakse juurde üks kiiretoimelise insuliini süste soovitavalt enne kõige suuremat põhitoidukorda.

Tähelepanu tuleb pöörata postprandiaalsetele veresuhkrutele. Söögijärgne hüper­glükeemia suurendab kardio-vaskulaarse haigestumise riski. Kui soovitud tulemust ei tule, lisatakse iga toidukorra juurde kiiretoimelist insuliini (basaal–booluse skeem). Basaal-booluse skeem kindlustab hea veresuhkru kontrolli, jäljendades füsioloogilist insuliinieritust. Sellise raviskeemiga on kergem saavutada kontrolli paastuveresuhkrute ja söögi­järgsete suhkrute üle. Skeem võimaldab insuliiniannuseid vajaduse järgi paremini kohandada.

Seguinsuliinide kasutamine on langevas trendis, kuna parema veresuhkru väärtuse ja vabama elukorralduse saavutab paremini pika- ja lühitoimelise insuliini eraldi kasutamisega (mitmesüsteravi). Seguinsuliinravi skeem on näiteks lisproinsuliin/protamiiniga kristalliseeritud lis­proinsuliin või aspartinsuliin/protamiiniga kristalliseeritud aspartinsuliin), kaks korda päevas enne hommiku- ja õhtusöök.

Seguinsuliinid sobivad pigem eakamatele

Seguinsuliinid sisaldavad pika- ja lühitoimelist insuliini kindlas vahekorras. Selline ravi nõuab kindlat päevakava. Sobib seetõttu rohkem pigem vanematele inimestele.

Ravi eesmärgid. Tühja kõhu veresuhkrud peaksid olema enne hommiku- ja õhtusööki 6,0–6,2 mmol/l. Kui hommikune glükoosisisaldus ei ole sobiv, tuleb tõsta õhtust insuliini annust. Kui glükoosisisaldus veres ei ole enne õhtusööki sobiv, tõsta hommikust insuliiniannust.

HbA1c näitab veresuhkru üldist tasakaalu

Glükohemoglobiini (HbA1c) tase veres näitab veresuhkru üldist tasakaalu ja kõikumisi, mida tavalise veresuhkru määramisega ei pruugi tabada.

Tegelikult näitab HbA1c eelnevat 2–3 kuud ja hetke veresuhkru näit ei oma rolli. Kui glükohemoglobiini näit on normist kõrgem, tõstetakse pika insuliini doosi.

Tähtis on inimese omakontroll. Kui veresuhkur enne sööki tühja kõhuga on normis, kuid on kõrge glükohemoglobiin (näiteks 7–9 mmol/l), on suurenenud risk tüsistusteks. Oluline on mõõta veresuhkru taset ka kaks tundi pärast sööki. Üldiselt mõõdetakse veresuhkru taset enne sööki ja vajadusel 2 tundi pärast sööki – toidu seedimisele kuluv aeg on u 2 tundi, millal peaks veresuhkur taas normis olema. Tervel inimesel ei tohiks veresuhkru tase kohe pärast söömist üle 10 mmol/l tõusta ja 2 tunni pärast peaks see olema alla 7mmo/l.

Konkreetse patsiendi seisukohast on esmatähtis ravi turvalisuse aspekt (riskigrupis on vanemad inimesed, üksinda elavad, isutusele kalduvad patsiendid). Neile võivad eesmärkväärtused olla pisut suuremad: söögieelsed üle 6,0mmol/l ja HbA1c 7?8%.

Diabeediravi jälgimine on ülimalt oluline. Diabeedihaige ravi ordineerimisel ja ravitulemuste hindamisel on vajalik lisaks patsiendipoolsele veresuhkrute kontrollile jälgida glükohemoglobiini (HbA1C) veres. Selle meetodiga mõõdetakse erütrotsüütide glükoosisisaldust.

Kuna erütrotsüütide eluiga on ligikaudu 120 päeva, peegeldab glükohemoglobiini väärtus veresuhkru sisaldust pikema aja vältel.

Analüüsi tehakse iga kolme kuu tagant

Praktikas kontrollitakse glüko­hemoglobiini sisaldust dia­beedihaigel iga 3 kuu järel ja saadud väärtus on palju informatiivsem kui veresuhkru sisaldus plasmas, mis võib olla kõikuv tingituna paljudest teguritest.

Kehakaal ja lühitoimeline insuliinikoguse muutmine on omavahel seoses. Insuliinivajadus on inimestel erinev. Näiteks kui inimene vajab 10 g süsivesikute kohta 1 tingühikut insuliini, siis tüki leiva söömisel vajab ta samuti 1 tingühikut insuliini, aga kui ta sööb lisaks ka õuna, vajab ta juba 2 tingühikut insuliini. Selle kohta, palju miski süsivesikuid annab ja palju on insuliini vaja, on olemas head tabelid.

Need teadmised on olulised selleks, et veresuhkru tase on normist kõrgem nt 18 mmol/l, siis on vajalik lisainsuliin arvestusega, et 1 tingühik insuliini langetab veresuhkrut 2 mmo/l. Kui on soov saada see näiteks 18 mmol/l pealt alla, siis üks ühik võtab maha 2 mmol/l.

Palju on küsitud, miks keha­kaal insuliiniga ravides tõuseb. Insuliin on hormoon, mis tekitab söögiisu, mis väljendub enamasti insuliinravi alguses.See on negatiivne pool, mis inimestele ei meeldi. Keha­kaal võib tõusta 2–4 kg, kui langetada veresuhkru näitu 1 mmol/l võrra: urineerimisega läheb vähem kaloreid kaotsi. Insuliin mõjutab ka söögiisu, see võib seda kasvatada. Kolmandaks soodustab kaalutõusu nn kaitsesöömine – patsiendid kardavad madalat veresuhkrut ja söövad rohkem kui vaja. Inimesed võtavad aastas isegi 6–8 kg juurde. Rasvumine süveneb ja sellega kaasnevad hädad. Seega peab leidma õige tasakaalu toitumise, ravi ja elustiili vahel.

Ravikogemuste põhjal võib väita, et kui saavutatakse normikohane hommikune veresuhkru tase, siis edasine insuliinravi soostumus on madal. Edasine insuliini tegemata jätmine või ebaregulaarsus tõstab veresoonte kahjustuste riski. Insuliinravi peab jätkuma. Võib natuke vähendada annust, kuid mitte tegemata jätta. Muidu tekib suur hüppeline tõus ja selle pärastine vere­suhkru normeerimine võtab mitu päeva aega ja lõhub ka veresoonte seinu.

Äripäev
14. December 2015, 11:53
Vaata EST või RUS arhiivi