Diabeedi tüübid ja tekkemehhanismid

Esimesena sai insuliinravi  kolmeaastane laps, kes oli määratud surema. Kaks kuud ravi ja laps oli punnispõskne. Poiss elas siiski vaid 27aastaseks, kuna sai siiski tõsised organkahjustused. 
Teine, kes sai insuliinravi, oli üks 12aastane tüdruk. Tema haiguse-eelsed pildid on paraku hävitatud. Too tüdruk kasvas suureks, sünnitas mitu last ja suri alles vanas eas 1987. aastal kopsupõletikku. Lühitoimelist insuliini süstis ta kogu oma elu.
Esimesena sai insuliinravi kolmeaastane laps, kes oli määratud surema. Kaks kuud ravi ja laps oli punnispõskne. Poiss elas siiski vaid 27aastaseks, kuna sai siiski tõsised organkahjustused. Teine, kes sai insuliinravi, oli üks 12aastane tüdruk. Tema haiguse-eelsed pildid on paraku hävitatud. Too tüdruk kasvas suureks, sünnitas mitu last ja suri alles vanas eas 1987. aastal kopsupõletikku. Lühitoimelist insuliini süstis ta kogu oma elu.Foto: diapedia.org
Diabeet on krooniline ainevahetushaigus,mis võib aastatega kahjustada peaaegu kõiki elundeid. Diabeet jagatakse kolmeks põhitüübiks ja paariks haruldasemaks vormiks. Kõige levinum on II tüüpi diabeet, mida esineb ca 90% ulatuses.

Diabeedi mehhanism on seotud insuliiniga. Insuliini tootvaid rakke on inimese kehas vaid 2–3 grammi ja need peavad meid terve elu varustama. Seega tuleb neid säästa niipalju kui võimalik. Osa diabeedi­vormide teket saame ära hoida, kuid osa on paratamatud.

I tüüpi diabeeti kuulub auto­immuunhaiguste hulka. Täpne tekkemehhanism on teadmata. Arvatakse, et teatud geneetilise taustaga inimestel tekib keskkonna ja võimalik, et ka viiruste mõjul autoimmuunreaktsioon, mille käigus immuunsüsteem ründab insuliini tootvaid rakke. Koos insuliini tootvate rakkude hävimisega väheneb ka toodetava insuliini hulk, kujuneb välja diabeet. Rakud nälgivad, kuna organismis puudub hormoon, mis glükoosi rakkudesse viiks. Mis paneb immuunsüsteemi valesti käituma, ei ole tänaseni täiesti selge. I tüüpi diabeet kujuneb välja, kui ligi 90% insuliini tootvatest rakkudest on hävinud. Tekib see tavaliselt noortel, alla 35aastastel. Sümptomid on janu, sagenenud urineerimine, kaalukaotus, koormustaluvuse langus, öised jalakrambid, nahasügelus, oksendushood, kõhuvalu, ketoatsidoos.

Insuliinipuudusel sureb inimene janusse ja nälga, sest puudub hormoon, mis viiks sissesöödud toitained kudedesse laiali. Insuliin soodustab ka aminohapete siirdumist rakkudesse ja valgusünteesi maksas. Insuliini toimel tungib glükoos rasva- ja lihasrakkudesse ning tõhustub glükoosi deponeerimine. Insuliin on I tüüpi diabeedihaigete puhul elutähtis asendusravi, muu ravi puudub. Insuliinraviga püütakse jäljendada normaalset insuliineritust. I tüüpi diabeeti ei ole võimalik ennetada.

Rasedusaegset diabeeti keskmisest enam

Rasedusaegse diabeedi põdejate arv tõuseb 2013. aasta statistika järgi rassipõhiselt eriti Lähis-Idas ja Aasias. Euroopas oli 2013. aastal diabeetikuid 8% elanikkonnast, aga rasedate hulgas oli neid rohkem: 12–13%.
Rasedusaegne diabeet algab raseduse II poolel, mil vere­suhkru tase tõuseb hormoonide koosmõjul. Probleem on selles, et kord avaldunud rasedusaegse diabeedi korral on nii emal kui ka lapsel suurem risk hiljem diabeeti haigestuda. Tavaliselt rakendatakse naiste puhul toitumisteraapiat, vajadusel ka insuliinravi. Eesmärk on vähendada tulevikus ohtu haigestuda diabeeti ja hoida laps tervena.

II tüüpi diabeet on levinud ja ohtlike tüsistustega

II tüüpi diabeet avaldub siis, kui umbes pooled insuliini tootvatest beeta-rakkudest on hävinud. Ehkki enamasti peetakse II tüüpi diabeeti elu teise poole haiguseks, siis haiguse algus nooreneb. Haigus algab hiilivalt ning seetõttu sageli diagnoos hilineb. Haigustunnused nagu suukuivus, janu, väsimus, võivad esineda tagasihoidlikult või puududa. Seetõttu on diagnoosimise hetkel umbes 50% inimestel tekkinud kõrgenenud veresuhkrutest koe- ja organkahjustus. II tüüpi suhkurtõve põhjuseks arvatakse olevat geneetiliselt determineeritud insuliini sekretsiooni defekt ja häiritud insuliintundlikkus. Teatakse, et II tüüpi diabeedi tekkes on keskkonnateguritel suur roll, näiteks vähene füüsiline koormus, ebatervislik toit. Riskifaktorid on veel pärilik eelsoodumus, vanus üle 40, ülekaal, vähene füüsiline koormus, düslipideemia, varem diagnoositud glükoosi aine­vahetuse häire, gestatsioonidiabeet.

Ollakse arvamusel, et II tüüpi diabeedi tekkes omab rolli umbes poole ulatuses genetiline eelsoodumus ja ülejäänud osas elustiil: sisemine rasvumine (vööümbermõõt), ebatervislik toidu valik, vähene liikumine ja mõningad ravimid.
Enne insuliinidefitsiidi teket on veel võimalik haigestumine peatada. Insu­liinresistentsuse peapõhjus on ikkagi ebatervislik eluviis – suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine, valed toidu­valikud, vähene füüsiline aktiivsus ja selle tulemusena tekkinud ülekaal ja/või rasvumine.

Soovitused:

Elustiili muutused II tüüpi diabeedi puhul:
- 30–60 minutit jalutamist või muud mõõdukat koormust iga päev.
- Loobu suitsetamisest.
- Piira alkoholitarbimist – kõige enam klaas kuiva veini või 50 g kanget alkoholi päevas.
- Vähenda kaloreid päevas vähemalt 500 kilokalori võrra, kui on ülekaal.
- Piira soola (kuni 3 g päevas).

Kui vaatamata elustiilimuutustele veresuhkru tase ei lange ja tühja kõhu veresuhkur on üle 6 mmol/L, alustatakse enamasti raviga. Kui patsiendil kardiovaskulaarsed riskitegurid puuduvad (kõrge kolesterool), võib natuke veel proovida dieediga ja reguleerida füüsilist koormust. Kui see tulemusi ei anna, on esimene ravi metformiiniga. See pidurdab haiguse arengut ja seeläbi ka tekkivaid tüsistusi, nt veresoonte kahjustumist.
Metformiini ravi peab alustama väikeste doosidega, et vältida sagedasimat kõrvalmõju
– kõhulahtisust, mis paneb inimesi sageli ravist loobuma. Alustada tuleb poolest doosist. Kui kõht on korras, saab doosi suurendada. See ravim langetab veresuhkru taset 2–4 mmol/L. Uuringud on kinnitanud, et elustiilimuutused mängivad veresuhkru alandamises pea sama suurt rolli kui ravimid.

Äripäev
14. December 2015, 11:22
Vaata EST või RUS arhiivi