Vitamiiniga ja vitamiinita

Avitaminoos kujuneb enamasti vitamiini kestval puudumisel, nt vitamiin C puudumisel võib tekkida skorbuut.
Avitaminoos kujuneb enamasti vitamiini kestval puudumisel, nt vitamiin C puudumisel võib tekkida skorbuut.Foto: Raul Mee
Vajalike toitainete puudus võib tuua haiguse

Sõna vitamiin on kuulnud nii suur kui ka väike ja samas kutsub see meis kõigis esile täiesti erinevad emotsioonid. Väikelapsed mõtlevad sõna vitamiin kuuldes eelkõige magusatest närimistablettidest toreda kujuga purgikestes, noored naised usuvad vitamiinide kaljukindlasse abisse välimuse säilitamisel, keskealised peavad silmas eelkõige vananemist ja haigestumist ennetavaid vita­miinikuure.

Kuidas vitamiinid avastati? Juba 4. sajandil ütles
Hippo­krates, et maksa söömisega saab ravida kanapimedust ehk taastada normaalne nägemine hämaras.
Keskajal kimbutas pikkadel merereisidel nii meremehi kui ka teisi laeval viibijaid sageli skorbuut, mis põhjustas paljude surma. Et seda hirmsat haigust vältida, hakati reisidele kaasa võtma värskeid taimi ja elusaid koduloomi.
Esimesena eraldas vitamiinide segu riisikestadest Casi­mir Funk 1911. aastal. Saadud preparaadil oli raviefekt Aasias just vaesemate elanike seas levinud haiguse beriberi suhtes. Beriberi tagajärjel ilmnevad haigel koordinatsioonihäired, närvi- ja lihasvalud, tursed ja lõpuks isegi halvatus.
Inimesed, kellel arenes beriberi, sõid enamasti ainult poleeritud riisi, nii et oli igati loogiline otsida seda haigust vältivat ühendit riisikestadest. Saadud ühendite segus leidus aminorühm ning sellest lähtuvalt võttis Funk kasutusele üldnimetuse vitamiin, mis tuleneb kahe termini “vita” (elu) ja keemiast pärineva mõiste “amiin” kooskõlast. Otsesõnu tähendab vitamiin elu amiin.
Vaatamata sellele, et paljudes vitamiinides aminorühma pole, on see rahvusvaheline koondnimetus praeguseni säilinud. Vitamiinid on inimkeha seisukohalt eluks vajalikud asendamatud ained. Need on orgaanilised toitained, mida inimene ja ka teised elusolendid vajavad väga väikestes kogustes ööpäevas, mikrogrammidest kuni milligrammideni. Neid tähtsaid mikrotoitaineid saab inimene enamasti vaid toiduga. Vitamiine iseloomustatakse sageli kahe märksõnaga – bioaktiivne ja eksogeenne. Bioaktiivsus tähendab seda, et nad on ainevahetusprotsesside regulaatorid ja tavaliselt kiirendavad ainevahetust. Eksogeensus märgib kehavälist päritolu. Lihtsalt seletades on nad reaktsioonide aktiveerijad, käivitajad, ainevahetusahela käigushoidjad. Üksikuid vitamiine sünteesitakse inimese seedekana­li mikroobide poolt, kas piisavalt või osaliselt, need on K-vitamiin, biotiin, pantoteenhape ja niatsiin. D-vitamiini suudab keha ka ise sünteesida naharakkudes ultraviolettkiirguse mõjul. Ubikinooni ehk Q10 vitamiini toodetakse maksas, kuid vitamiini tootmise kvaliteet sõltub suuresti vanusest ja maksa seisundist. Suur osa vitamiine või nende sünteesiks mõeldud eelühendeid tuleb igapäevasest normaalsest segatoidust. Toidu valmistamise ja säilitamise nüüdisaja tehnoloogiate ning inimeste väga erinevate eluviiside tõttu on vitamiinide põhiallikad:
l toit, mis annab põhiosa vitamiinidest, millest enamik pärineb toidu taimsest osast,
l seedekulgla mikrobiokoosluste tegevus,
l vitamiinipreparaadid ja vitamiine sisaldavad toidulisandid.

Pisut mõtlemisainet. Oletame, et elame ideaalses maailmas, kus sööme viis korda päevas keemiata kasvatatud toorainest värskelt valmistatud mitmekülgset toitu. Meie seedetrakt on ideaalses korras, ravimeid me ei kasuta, kohvi ja alkoholi ei joo, suitsu ei tee ning elu on nagu lill – ei mingit stressi, ületöötamist ega magamata öid. Lisaks naudime aastaringselt päikesepaistet. Kas reaalsus on selline? Kui teie vastus on jah, siis olete üks ülimalt õnnelik ja ilmsel täiesti terve inimene. Enamik inimestest aga nii vastata ei saa.
Organismis võivad olla ka vitamiinide varud, seda juhul, kui on külluslikult toitutud. Näited tähtsamate vitamiinide varude kohta:
l vitamiin A 1–3 aastat,
l vitamiin B1 1–3 nädalat,
l vitamiin B2 2–5 nädalat,
l vitamiin B6 1–4 nädalat,
l foolhape 1–3 kuud,
l vitamiin B12 1–3 nädalat,
l vitamiin C 2–6 nädalat,
l vitamiin D 1–5 kuud,
l vitamiin E 1–4 kuud.
Mis on hüpovitaminoos ja millised on selle tunnused? Vitamiinide ajutise ja mõningase vaeguse korral tekib hüpovitaminoos ehk vitamiinivaegus, mida iseloomustavad väsimus, töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jne.
Kui inimtoidus on kestvalt puudu asendamatuid toitaineid, kujunevad välja vaegtoitumushaigused. Selliste haiguste hulka kuuluvad ka avitaminoosid. Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval täielikul puudumisel ja see on juba konkreetne haigus. Vitamiin C puudumisel tekib skorbuut, vitamiin B1 puudumisel beriberi, vitamiin D puudumisel rahhiit jne. Vitamiinide defitsiit tekib tavaliselt inimestel, kes kannatavad mingil põhjusel alatoitluse all või kelle toidueelistused on ühekülgsed mugavusest või maitse eelistustest. Kindlasti suurendab vitamiinide vajadust rohke alkoholi, kohvi ja musta tee joomine, erinevate kangetoimeliste ravimite, suukaudsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine ning suur vaimne või füüsiline koormus.
Oluline on meeles pidada, et vitamiinid vajavad paremaks toimimiseks üksteise tuge. Olulist rolli vitamiinide omastamisel mängivad ka mineraalid. On selge, et loodus on asjad paika sättinud ning taimedes sisalduvad ained on inimese jaoks nii kokku pandud, et tulemus oleks täiuslik. Kõige paremini omastame loodustooteid siirupite või muude tootevormide näol, mille koostisse kuulub kõik taimedes sisalduv.

Kas on võimalik end üle vitaminiseerida ja nii oma tervist kahjustada? Hüpervitaminoosi on võimalik tekitada vitamiinipreparaatide vääral ja rohkel tarbimisel. Inimesed ületavad sel juhul pidevalt preparaatide teaduspõhiseid soovitusi. Toiduained ja loodustooted tekitavad hüpervitaminoosi väga harva. Laste puhul võib hüpervitaminoos tekkida juhul, kui vitamiine süüakse maiustuste pähe.

Äripäev
15. December 2015, 15:26
Vaata EST või RUS arhiivi