Väsimus ja sellega võitlemine

Võistluste­järgne väsimus on loomulik, kuid pealtnäha põhjuseta väsimuse taga võivad olla erinevad tegurid.
Võistluste­järgne väsimus on loomulik, kuid pealtnäha põhjuseta väsimuse taga võivad olla erinevad tegurid.Foto: Raul Mee
Väsimus on kindlasti üks sagedasemaid enesetunde muutusi, mida inimene oma elu jooksul kogeb – populatsiooniuuringutes esineb väsimust 6–7,5%-l elanikkonnast.

Viiendik kuni kolmandik perearsti külastanutest kaebab erineva kestusega/intensiivsusega väsimust, põhjustades sellega alatihti dilemma: kas patsient on lihtsalt (üle)väsinud või tuleks väsimustunde põhjusena otsida mõnd uut haigust? Väsimustunnet tajutakse mitmeti – mõnel juhul ei suuda inimene üldise nõrkuse tõttu tegevustega alustadagi, teisel juhul inimene küll alustab tegutsemist, kuid väsib kiirelt ja alustatu jääb lõpetamata. Sageli kaasnevad kesken­dumisraskused, mäluprobleemid, emotsionaalne ebastabiilsus. Väsimustunnet jagatakse ka kestuse alusel: lühiajaline on vähem kui kuu kestnud väsimus, näiteks pärast pikemat palavikuga kulgenud haigust.

Piir jookseb kuue kuu pealt. Pikaajaliseks peetakse 1–6 kuud kestnud väsimust ja kroonilisest väsimusest räägitakse kauem kui 6 kuud kestnud väsimuse korral. Krooniline väsimus omakorda hõlmab nn kroonilise väsimuse sündroomi, mille puhul lisaks väsimusele esinevad erinevad kehalised sümptomid, ja idiopaatilise kroonilise väsimuse. Pikaajaline väsimus kaasneb väga paljude krooniliste haigustega: nn elundipuudulikkused (krooniline obstruktiivne kopsuhaigus/kopsuemfüseem, maksa­tsirroos, südame või neerude krooniline puudulikkus), kroonilised infektsioonid (HIV, B- või C-hepatiit, tuberkuloos), reumaatilised haigused ja süsteemsed põletikulised haigused (süsteemne erütematoosne luupus, Sjögreni sündroom, reumatoidartriit, põletikulised soolehaigused, pankreatiit), neuroloogilised haigused (scle­rosis multi­plex, neuromuskulaarsed haigused, rasked ajutraumad, epilepsia, insult, onkoloogilised/hematoloogilised haigused ja nende ravi, mitmed endokrinoloogilised haigused jne. Kindlasti põhjustavad väsimust erinevad unehäired (sh uneapnoe) ja erinevad psühholoogilised/psühhiaatrilised kõrvalekalded. Somaatilise ja/või psühhiaatrilise patoloogiaga ja mõnel juhul nende raviks kasutatavate medikamentidega on seletatav umbes 2/3 pikaajalistest väsimustest. Nn krooniline haige ei vaja väsimuse poolelt tavaliselt täiendavaid uuringuid. Selge spetsiifilise põhjuseta jääb u 33–37% väsimustest.

Rauapuudus annab tunda. Lisaks eespool loetletud tõsistele kroonilistele haigustele on veel mõningaid n-ö vähemtõsiseid seisundeid, mis võivad olla elukvaliteeti häiriva väsimuse põhjuseks. Üks selliseid on latentne rauadefitsiit – olukord, kus veel ei saa rääkida kõigile hästituntud rauapuudusaneemiast, sest tavaline vereanalüüs on (veel) täiesti normis, kuid organismi rauatagavarad on vähenenud. Tutvustamata siinkohal üksikasjaliselt raua kui väga olulise biomolekuli kõiki ülesandeid organismis, olgu öeldud, et neid on kordades rohkem kui üldteada osalemine heemi sünteesis.
Eestis tehtud uuringu alusel on 9–12 kuu vanustest imikutest rauadefitsiit 23%-l (kaasnev aneemia 9%), mis tähendab, et lapsed sisenevad intensiivse kasvu perioodi juba raua defitsiidiga. Ühe USAs tehtud uuringu andmetel esines 12–15aastastel neidudel latentset rauadefitsiiti 9%-l (kaasnev aneemia 2%-l) ja 16–19aastastel neidudel raua­defitsiiti 11%-l (kaasnev aneemia 3%-l); sama­vanustel noormeestel oli rauadefitsiit vaid < 1%-l. Rauapuudusaneemiat esineb > 5%-l arenenud riikide elanikest.

Pole põhjust arvata, et Eestis oleks olukord palju erinev. Raud on teatavasti kehv imenduja – loomsest rauast imendub 15–30% ja taimsest rauast vaid 5–8%. Lisaks halvendavad raua imendumist tee ja kohv, kiudainete liigsus.

Seega: punast liha süüakse erinevatel põhjustel vähe ja taimetoit – muidu ju väga hea valik – ei täienda meie rauatagavarasid kuigi efektiivselt. Puberteedieas rauavajadus kasvab, naistel lisanduvad igakuised väikesed (aga vahel küllalt vere­rohked!) verekaotused (mis iseenesest ei kujutaks suurt koormust raua­depoodele olukorras, kui rauadepood saaksid toidust piisavalt täiendust); raseduse ajal saab arenev loode raua emalt, rauakadu on ka rinnapiimaga – ja nii liigubki naine tasapisi rauapuuduse suunas, tundes aina süvenevat väsimust, jõuetust, kuigi perearsti juures tehtud üldanalüüsid on justkui normis.

Ferritiin. Parim rauadepoode olukorra iseloomustaja on ferritiin – madal ferritiinitase on alati rauapuuduse näitaja. Erinevate laborite referentsvahemikud võivad veidi erineda, kuid tulemus < 12 µg/L viitab üldiselt alati rauadefitsiidile; on arvamusi, et rauadefitsiiti saab diagnoosida juba väärtustel < 22 µg/L. Kahjuks ei ole ferritiini väärtus alati usaldusväärne selles mõttes, et ferritiin on organismis nn ägeda faasi valk, st ferritiini väärtus on kõrgem infektsioonide, maksapatoloogia, kasvajate, muude põletikuliste haiguste puhul ja võib nii varjata kaasuvat rauadefitsiiti.
Uuem analüüs rauapuuduse diagnoosimiseks on transferriini lahustuvate retseptorite (sTfR) määramine – see analüüs ei ole erinevalt ferritiinist mõjutatud kaasuvatest haigustest. Suurenenud sTfRi hulk viitab rauapuudusele. Analüüs on juurutatud suuremate haiglate laborites ega ole veel väga laialt tuntud, kuigi väärib seda.
Seisukoht, et ka latentset rauadefitsiiti tuleks ravida ja mitte oodata aneemia kujunemiseni, on klinitsistide seas laialt levinud ja positiivsete tulemustega ka praktiseeritud.

Asendusravi olgu piisav. Rauaasendusravil on omad reeglid, mille vastu vahel ikkagi eksitakse. Raua­asendusravi peab toimuma piisava annusega ja piisava kestusega. Rauapuudus­aneemia raviks arvestada 150–200 mg elementaarset Fe2+ (mitte rauasoola). Aneemia puhul normaliseerub Hgb 6–8 nädalaga, kuid asendusraviga tuleb jätkata 3–4 kuud depoode täitmiseks. Latentse rauadefitsiidi puhul piisab raviks 2–3 kuust ja kasutatav annus võib olla madalam (60–80 mg). Muidugi olukorras, kus rauapuudust soodustav olukord on püsiv (näiteks vererohke menses taimetoitlasel), tuleb rauadepoodel püsivalt silma peal hoida ja vajadusel taas asendusravi rakendada. Hästi oluline on ka patsiendi informeerimine – rauatablett võib tunduda vitamiinina, mida võib, aga ei pea võtma; ravimi toime pole kohe tuntav ja ravi on pikaajaline, mis kõik võib soodustada kehva koostööd ja ravikatkestusi. Arvestatavam põhjus ravi katkestamiseks on erinevad kõrvaltoimed just seedetrakti poolt – siin võib kasu olla annuse alandamisest (mitte rauapreparaadi vahetamisest, sest ärritajaks on rauamolekul ise) – vähem on parem kui mitte midagi; muidugi pikeneb selle võrra summaarne ravi aeg.
Kuigi latentne rauadefitsiit on küllalt sage ebamäärase väsimuse-jõuetuse-apaatia põhjustaja, peab rauapreparaatide kasutamise näidustus (st rauadefitsiit) olema laboratoorselt kinnitatud, igaks juhuks kasutamine on potentsiaalselt ohtlik, sest vaba raud on toksiline.

Enamasti naiste häda. Väsimusalases meditsiinilises kirjanduses räägitakse ka nn kroonilise väsimuse sündroomist (KVS; inglise keeles chronic fatigue syndrome). Termin on kasutusel 1988. aastast ja tegemist ei ole pelgalt pikalt kestnud väsimustundega, vaid kindlate, 1994. aastal täpsustatud diagnoosi­kriteeriumidega sündroomiga. Tegemist on nooremas keskeas inimeste probleemiga, mida naised põevad meestest sagedamini.
KVSi põhikriteerium on raske väsimus, mis kestab püsivalt või kulgeb ägenemiste ja taandumistega ning on kestnud üle kuue kuu. Samal ajal peab olema välistatud somaatiline või psühhiaatriline haigus, mis võiks olla väsimuse põhjuseks või tingida all-loetletud lisasümptome. KVSi puhul väsimus puhkamisel ei leevendu ja segab oluliselt igapäevast elu, tööd ja sotsiaalseid suhteid. Lühiajaline füüsiline sooritusvõime võib pingutuse korral olla üsna hea, kuid selle järel süveneb väsimus oluliselt.

Kroonilise väsimussündroomi diagnoosimiseks peavad lisaks >6 kuud kestnud väsimusele kaasnema lisasümptomid: mälu halvenemine, ebaselge kurguvalu ja köhatamine, kaela lümfisõlmede hellus, ebaselge lihasvalu, erinevate liigeste valulikkus punetuse ja turseta, peavalu, mittekosutav uni ning väga tugev koormusjärgne kurnatus, mis kestab üle 24 tunni. KVSi etioloogia on teadmata ja ravimine keeruline – sümptomaatiliste ravimite kasutamisel kogevad kroonilise väsimussündroomi patsiendid rohkem kõrval­toimeid ja enesetunne võib hoopis halveneda. Ainus uuringutega tõestatud ravi on pikaajaline kognitiivne psühhoteraapia koos hästi planeeritud ja ettevaatliku füüsilise koormuse tõstmisega.

Uue terminina kohtab populaarteaduslikes kirjutistes terminit “adrenaalne väsimus”. Tutvustamata siinkohal üksikasjalisemalt sellega seonduvat, võib lihtsustatult öelda, et tegemist on organismi ressursside (kliinilises mõttes mittemõõdetava) n-ö kurnatusega pikaajalise (erinevasisulise) stressi tulemusena. Adrenaalset väsimust puudutavad artiklid annavad üldjuhul ka üsna häid soovitusi eluviisi muutmiseks, mis on sellise väsimusega võideldes võtmepositsioonil.

Äripäev
15. December 2015, 15:13
Vaata EST või RUS arhiivi