Enneaegsete vastsündinute hingamishäirete ravis efektiivsem meetod

Kliinikumi lastekliiniku vastsündinute osakonnas esineb lastearst Anne Antsoni sõnul sageli olukordi, mil CPAP-ravi vajab korraga kuni 6–8 last.
Kliinikumi lastekliiniku vastsündinute osakonnas esineb lastearst Anne Antsoni sõnul sageli olukordi, mil CPAP-ravi vajab korraga kuni 6–8 last.Foto: Erakogu
Liiga vara ilmale tulnud beebide paranemisele oma panus

Kuni 1992. aastani ei registreeritud sünnina ega ravitud vastsündinuid, kui ema rasedus lõppes enne 28. rasedusnädalat, kui vastsündinu kaal oli alla 1000 grammi ja pikkus ei ületanud 35 cm. Need vastsündinud enamasti surid esimesel elunädalal, sest neile vajalikud intensiivravi vahendid olid veel vähe arenenud ja puudusid võimalused hingamispuudulikkuse raviks.
Alates 1992. aastast on enne­aegne vastsündinu vähemalt 500grammise sünnikaaluga loode pärast 22. rasedusnädalat. Perinataalperioodiks nimetatakse aega alates 23. rasedusnädalast sünnini ja siis veel kuni lapse 7. elupäevani. Selle perioodi statistikat, eriti surnultsünde ja vastsündinute suremust, kasutatakse riikide meditsiiniabi arengutaseme iseloomustamiseks.
Perinataalne suremus on Eestis langenud aastatel 1992– 2013 rohkem kui neli korda ehk 20-lt 4,5 promillini (perinataalsuremuskordaja 1000 sünni kohta, vt www.tai.ee) , mis on võrreldav teiste arenenud Euroopa riikidega. Selle edu on paarikümne aasta jooksul taganud raseduse jälgimise metoodika, enneaegsete sündide käsitluse ja vastsündinute abistamise pidev areng.
Enneaegsus on seisund, kui laps sünnib liiga vara (rohkem kui kolm nädalat enne tähtaega), mistõttu tema ebaküpsuse tõttu vajavad toetust kõik lapse organsüsteemid.
Enneaegse nõrgad kopsud
Enneaegsena sünnib 5–6 % kõigist lastest. Selle põhjuseks on kas ema ja/või loote haigusseisund, mis ei võimalda rasedusel enam jätkuda. Enneaegse lapse hingamishäired on siis tingitud kopsude alveoolide ebaküpsusest ja vedeliku ning õhu pinnal tekkivast pindpinevusest, lapse pindmisemast hingamisest ja hingamisseisakutest (apnoe). Sellisel juhul ei ole õhu transport kopsudesse piisav, et tagada lapsele vajalikku kudede hapnikuga varustatust (oksügenisatsiooni).
Enneaegsetest lastest 75–76% on n-ö hilisenneaegsed, kes sünnivad 35.–37. rasedusnädalal ja kohanevad esimese elunädala jooksul hästi, kui saavad kohe pärast sündi toetavat ravi ja hooldust, mille hulka kuulub sageli siiski ka CPAP-toetus.
Ajalisena sündinud lapse (alates 38. rasedusnädalast) hingamishäired võivad olla tingitud näiteks ema haigustest (suhkruhaigus, kõrge vere­rõhk) ja erinevatel näidustustel tehtud plaanilisest keisrilõikest, vastsündinu suuruse sobimatusest ema sünnitusteedega, tuharseisust, kaksikrasedusest.
Keisrilõike teel sünnib 19–21% lastest, neist plaanilise keisrilõike teel umbes pooled.
Hingamisraskused on vastsündinute kõige sagedasem intensiivravi näidustus. Loote kopsud on täidetud veega. Pärast sündi on kopsudel vaja kiirelt vedelikust vabaneda, et nad saaks avaneda, et täita meile väga olulist gaasivahetuse rolli. Kui see keeruline protsess hilineb, avalduvad lapsel hingamispuudulikkuse nähud ning tema vere hapnikusisaldus võib olla ohtlikult madal.
Enamik enneaegseid ja umbes 3% ajalisena sündinud lapsi on pärast sündi ohustatud hingamishäiretest kopsude veetustumise (kopsudest lootevee aeglasema imendumise) või avanemise hilinemise tõttu.
Hingamishäired avalduvad ka siis, kui vastsündinu on haige juba sündides. Selle põhjuseks võib olla hapnikupuudus sünnil, infektsioon (nakkus) ja/või hingamisteede ja vereringeelundite kaasasündinud väärarendid.
Aastate jooksul on pidevalt täiustatud vastsündinu hingamist toetavat ravi, muutes seda lapsele paremini talutavaks ja täpsemaks, arvestades vastsündinu ebaküpsuse astet, individuaalsust ja võimalikke kaasnevaid haigusseisundeid. Lisaks hapnikravile on järgmine meetod CPAP-ravi, tänu millele paljud lapsed paranevad ega vajagi kunstliku hingamise aparaadi abi.
CPAP tähendab lahtiseletatult positiivset rõhku hingamisteedes (inglise keeles continuous positiive airway pressure), mis on tunnustatud ravimeetod hingamisteede lahtihoidmiseks. Näiteks suureneb selle kasutamine maailmas ka koduses ravis täiskasvanutel, kellel unes tekivad hingamisseisakud.
Vastsündinutel on CPAP-ravi maailmas kasutatud umbes 30 aastat, raviga väheneb raskete hingamishäirete esinemissagedus ja haiguse kulg on kergem. CPAP aparaat aitab lapsel paremini hingata ja kergendada hingamishäiret, hoides hingamisteed avatud, võimaldades ninakanüülide kaudu manustada soojendatud, niisutatud ja lapsele vajaliku hapnikusisaldusega ning rõhuga õhu ja hapniku segu.
Uue põlvkonna, täiustatud CPAP aparaat pakub paremaid ravivõimalusi, sest ta kontrollib õhusegu manustamist elektrooniliselt ja tagab lapsele vajaliku rõhu hingamisteedes.
Abivahendeid napib
Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia (vastsündinute) osakonnas esineb lastearst Anne Antsoni sõnul sageli olukordi, mil CPAP-ravi vajab korraga kuus kuni kaheksa last. Vastsündinute ravipalatid on kliinikumis kahes majas, nii naiste- kui ka lastekliinikus.
Praegu on lastekliiniku neonatoloogia osakonnal kokku seitse CPAP aparaati, millest viis on rohkem kui kuus aastat vanad ja vaid CPAP-võimalusega. See tähendab, need on praegust aega ja vajadusi arvestades primitiivsed aparaadid, mille peamine puudus on ravi ebatäpsus.
Seadmel on võimalik määrata kindlad õhu- ja hapniku voolukiirused, kuid see ei arvesta lapse enda käitumisega ega võimaliku lekkega voolikutest. Rõhk hingamisteedes muutub ärkvel olles, imedes, nuttes, magades ja õendusprotseduuride ajal.
Seega ei pruugi lapsel ravi ajal hingamisteedes rõhk olla pidevalt adekvaatne. See võib olla madalam, kui on vajalik kudede hapnikuga varustamiseks, või kõrgem, näiteks pingutusel nutmise ajal, mis võib põhjustada ebaküpse kopsukoe kahjustust.
Uus koolkond seadmeid
“Oleme soetanud neli aastat tagasi kaks Bubble-CPAP-aparaati, mis on toimelt küll efektiivsemad, kuid ikkagi ei tunneta patsiendi individuaalsust ega ravi efektiivsust,” jätkas doktor Antson. “Meil puudub kontroll selle üle, kui õige rõhk hingamisteedes saavutatakse ja hoitakse,” lisas ta.
Uuemad CPAP aparaadid reguleerivad lähtuvalt nende anduri mõõtmisest aga ise lapsele manustatavat õhuvoolu, et tagada õige rõhk hingamisteedes. Neil on lisamoodulid kõrge pealevooluga (high-flow) hingamistoetuseks ja võimalus väga täpselt ravi reguleerida.
Praegu ei ole kliinikumi neonatoloogia osakonnas veel ühtegi uue koolkonna CPAP aparaati, mis võimaldaks varasemast enam individualiseerida ning tõhustada vastsündinute hingamishäirete ravi ja seoses sellega vähendada juhitava hingamise, st kopsude kunstliku ventilatsiooni vajadust.
Kopsude kunstlikku ventilatsiooni vajavad need lapsed, kellel vaatamata CPAP ravile ei ole võimalik tagada normaalset kudede hapnikuga varustatust. Sellist ravi teostatakse Tartus ainult lasteintensiivravi osakonnas, mille tõttu laps peab lahkuma sünnitusmajast ema juurest. See põhjustab juba niigi lapse haiguse pärast mures olevale perekonnale lisastressi ja võib mõjutada edaspidi rinnapiimaga toitmise edukust.
“Kuna lasteintensiivravi osakonnas on tõhusam CPAP võimalus olemas, siis on meil juhtumeid, et sünnitusmajast üle viidud lapse edasine ravi sellega piirdubki,” ütles lastearst. “See tähendab, et ta ei vajagi kopsude kunstlikule hingamisele viimist ja paraneb kiiremini.”

Äripäev
15. December 2015, 14:36
Vaata EST või RUS arhiivi