Kõik inimesed doonoriks ei sobi

Vere loovutamisel kehtib nõue, et see peab olema ohutu nii vereülekannet saava patsiendi kui ka doonori enda jaoks.
Vere loovutamisel kehtib nõue, et see peab olema ohutu nii vereülekannet saava patsiendi kui ka doonori enda jaoks.Foto: Raul Mee
On heaks tavaks, et kingitus võetakse vastu sellisena, nagu ta on, kingitust ei kritiseerita ega lükata tagasi.

Veredoonorlust võib vaadelda samuti kui kingitust, kui annetust või puhast hea tahte avaldust. Seetõttu oleme me verekeskuses ebamugavas olukorras, kus me peame vaatama kingitud hobuse vaat et igasse hambavahesse ja kingituse tagasilükkamine ei ole haruldane üksikjuhtum.
Eelmisel aastal saadeti tagasi 9050 inimest, kes soovisid verd loovutada, neist 477-le on keeld alaline. Samal ajal toimus Eestis kokku 59 592 vereloovutust. Seega 15%-l juhtudest ei võtnud me kingitust vastu.

Põhinõue on ohutus. Doonorite suhtumine sellesse kõigub seinast seina ? enamik doonoreid on mõistvad ja nõustuvad ajutise vereloovutuse piiranguga. Raskem on juhtunut mõista neil, kellele kehtib alaline keeld, seda võetakse isegi diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumisena.

Selge see, et sallimatuse või sooviga kellegi inimõigusi piirata ei ole siin tegu. Verekeskuse töö põhinõue on ohutuse tagamine. Seda nii vereülekannet saava patsiendi kui ka doonori enda suhtes. See, et me doonoriverd testime, ei välista kaugeltki kõiki riske. Doonoril määratakse verest hemoglobiinitase ja vereproovi uuritakse HIV, B-hepatiidi, C-hepatiidi ja süüfilise suhtes. Kui nakkus on veel väga värske, ei näita testid selle olemasolu. Teisalt ei suuda me ka kunagi doonoriverd nii palju uurida, et elimineerida kõik tegurid, mis võiks patsienti mõjutada. Sama võib öelda doonori tervise hoidmise kohta. Seetõttu on enamik vereloovutamise piiranguid preventiivse iseloomuga ja selguvad doonori küsitluse käigus.

Tagasisaatmiste põhjus number üks puudutabki doonori tervist, see on madal hemoglobiinitase. Möödunud aastal ei saanud 4093 inimest ehk ligi pooled kõigist tagasisaadetutest ajutiselt sellel põhjusel verd loovutada. Naiste puhul on Hgb piir 125 g/l ja meestel 135 g/l. Tavameditsiinis peetakse neid näite täiesti normaalseteks. Kuna aga rauadepoo täitumine võtab pärast vereloovutust naistel hinnanguliselt aega 3 kuud ja meestel 2 kuud, on doonori tervise huvides kehtestatud kõrgemad piirid. Kellegi anemiseerimine regulaarse veredoonorluse käigus ei ole mõeldav. Kui see juhtub, tuleb põhjust otsida kuskilt mujalt.

Sageduselt järgmine tagasisaatmise põhjus arvestab samuti doonori tervist - erinevad ägedad või kroonilised haigused, mis ei ole nakkavad, kuid võivad negatiivselt mõjutada doonori taastumist.

Reisimisega seotud piirangud tulevad aga doonoritele sageli üllatusena ja tekitavad pahameelt. Kuna me ei uuri doonoriverd troopiliste nakkuste (malaaria, dengue, Lääne-Niiluse viirus jpt) suhtes, on piirang ajutine ja hõlmab haiguste peiteperioodi.

Suur soov verd anda. Omamoodi erandlik näide vereloovutamise piirangust on vaegkuuljad, kes kasutavad viipekeelt. Nad on enamasti muus osas terved inimesed ja soovivad väga verd loovutada. Takistuseks on siin suhtlemine läbi tõlgi, mis ei võimalda täita küsitluse privaatsuse nõudeid ja võib saada takistuseks doonori abistamisel reaktsiooni korral.
Kõige enam aga nõuavad oma õigust verd loovutada homoseksuaalsed mehed, kes süüdistavad verekeskust, et neid ei kohelda võrdselt teiste ühiskonnaliikmetega nende seksuaalse orientatsiooni tõttu. See pole muidugi õige. Kuna homoseksuaalsete meeste hulgas on verega edasi kanduvate nakkuste esinemine kordades suurem kui üldelanikkonnas, asetab just see asjaolu nad riskirühma.

Patsiendi õigus saada ohutut ravi ja doonori tervise kaitse on verekeskuse töö põhialused. Me loodame, et kinkijad ? veredoonorid ? mõistavad meie püüdlusi ega pane pahaks, kui me kingitust enne vastuvõtmist igakülgselt uurime ja vahel ka vastu ei võta.

Äripäev
16. December 2015, 12:41
Vaata EST või RUS arhiivi