Suuõõne kahjustused bisfosfonaatravi saanutel

Enne bisfosfonaatravi alustamist tuleks kindlasti hambad ja igemed terveks ravida, kuna see ennetab sageli BONi.
Enne bisfosfonaatravi alustamist tuleks kindlasti hambad ja igemed terveks ravida, kuna see ennetab sageli BONi.Foto: Meeli Küttim
Bisfosfonaadid on ravimid, mis takistavad luuresorptsiooni luuollust hävitavate rakkude poolt ning mida kasutatakse osteopeenia, osteoporoosi, Paget’ haiguse puhul, samuti multiipelse müeloomi (ehk plasmarakulise müeloomi) ning lõualuude maliigsete haiguste ja kasvajate metastaaside raviks (lõualuudes võivad esineda rinna-, prostata- ja kopsuvähi metastaasid).

Luukoes bisfosfonaatide poolväärtusaeg on kuni 12 aastat.
Euroopa Liidus on bisfosfonaatravimid heaks kiidetud alates 1990. aastate algusest hüperkaltseemia raviks ja luuprobleemide ennetamiseks vähipatsientidel.
Esmakordselt käsitleti bisfosfonaatidest tingitud luu osteonekroosi (BON) 2003. aastal R.E.Marxi poolt, mil ta defineeris BONi kui seisundit, mis on tekkinud patsiendile bisfosfonaatide kasutamise tagajärjel.

Eri tekkepõhjused. Osteonekroos (BON) võib tekkida nii iseeneslikult kui ka kirurgilise protseduuri järel suuõõnes (näiteks hamba ekstraktsioon). Kliiniliselt väljendub BON suuõõne limaskesta haavandina, kust paistab lõualuu.
Tihti seostatakse esmaste haavandite teket halvasti istuvate proteeside ja ekstraktsioonihaavadega, kuid see ei pruugi alati nii olla.
Uuringutes on leitud, et osteonekroos võib areneda siis, kui bisfosfonaadid takistavad organismil taastada mikroskoopilisi kahjustusi lõualuus, mis tekivad rutiinsete stomatoloogiliste protseduuride (ekstraktsioonid, implantaatide paigaldus, infektsioonid: apikaalne/marginaalne periodontiit) korral või spontaanselt igapäevaelus.
On leitud, et kahjustused tekivad keskmiselt kahe aasta möödumisel bisfosfonaat­ravi algusest.
Kahjustused avalduvad sagedamini alalõualuul kui ülalõuas. Alalõua premolaaride ja molaaride piirkonnas tekib BON kõige sagedamini – seda arvatakse olevat seotud infektsioonide esinemise kõrgema sagedusega antud piirkonnas.
Tihti küsitakse, miks just lõualuud. Esiteks, luukude eraldab suuõõnest õhuke limaskest ja periost. Limaskesta ja periosti trauma võib viia osteonekroosini patsientidel, kes kannavad proteese või neil esinevad luulised eksostoosid. Teiseks, hammastel on sageli bakteriaalne katt, mis põhjustab hambakaariest ja parodondi haigusi. Bisfosfonaatide toimel tekib füsioloogiliste mikrokahjustuste akumuleerumine lõualuudes.
Trauma ning infektsioon suurendavad luulise paranemise vajadust, mis ületab hüpodünaamilise luu võimalusi ning tagajärjeks on lokaliseeritud luu nekroosis.

Palju vaevusi. BON tekib sagedamini ekstraktsioonihaavade piirkonda ja etioloogiliseks faktoriks ei ole niivõrd ekstraktsioon iseenesest, vaid järgnev haava infitseerumine.
Kuna bisfosfonaatravi tulemusena väheneb lõualuu võime remodelleerumiseks, tekib sellistes kohtades, kus haav ei ole suletud esmaspingsalt, pikaajaline bakterite juurdepääs avatud luule ja haavaservadele.
BONi diagnoosiga patsientide ravi seisneb valu leevendamises, pehmete kudede ja luukoe infektsiooni kontrolli alla võtmises ning osteonekroosi progresseerumise minimaliseerimises.
Bisfosfonaatidest põhjustatud osteonekroosi kirurgiline ravi jääb piiratuks vähenenud luu regeneratsiooni tõttu. Praeguseks ei ole pikaajalisi BONi ravi ­uuringute tulemusi.
Agressiivne kirurgiline ravi võib põhjustada isegi suuremate luuosade paljastumist, deformatsiooni ja valu ning infektsiooni lisandumist.
Vahel võib luukoe osaline eemaldamine rikkuda lõualuu strukturaalse terviklikkuse, mis põhjustab hilisema patoloogilise fraktuuri.
Agressiivse kirurgia alternatiiv võiks olla mõõdukas kirurgiline nekrootilise koe eemaldamine, luuservade silendamine ja antimikroobsete preparaatide kasutamine ning klooheksidiinilahusega suu loputused.
Head ravi pole senini leitud. Mõni allikas on kirurgilist ravi kirjeldanud kui kontraproduktiivset, eriti BON 1. ja 2. staadiumi korral. Järeldus on, et need patsiendid saavad ja peavad elama paljastunud lõualuu piirkonnaga, ravi peab olema suunatud valu leevendamisele ning BONi
edasiarenemise ärahoidmisele. Suuõõnele eksponeeritud nekrootiline luu ei ole iseenesest valulik (kui ei ole lisandunud infektsioon) ja jääb struktuurselt piisavalt terveks, et toetada normaalset lõualuu funktsiooni.
Nagu selgub ülalkirjeldatust, on uuringute tulemused ja arstide arvamused erinevad ning optimaalset BONi ravi kontseptsiooni ei ole senini leitud.
Kindlasti on soovitav enne bisfosfonaatravi alustamist kontrollida üle suuõõne seisund, ravida ja/ või eemaldada katkised hambad ning vajadusel teha igemeravi.
Selliste ennetavate meetmetega saaks vältida BONi teket paljudel patsientidel.

Äripäev
18. December 2015, 14:34

Kuidas sügis Teid mõjutab?

  • Jään uniseks
    38%
    38%
  • Tunnen sügismasendust
    41%
    41%
  • Sügis teeb mind rõõmsaks
    10%
    10%
  • Mind ei mõjuta kuidagi
    11%
    11%
Vaata EST või RUS arhiivi