Ravimite kõrvaltoimed: nelja tüüpi reaktsioonid

Mõnikord hämmastab patsienti see, et allergia ravimile tekib alles teisel ravikuuril, mitte kohe alguses. Tegemist on sel juhul kiiret tüüpi reaktsiooniga.
Mõnikord hämmastab patsienti see, et allergia ravimile tekib alles teisel ravikuuril, mitte kohe alguses. Tegemist on sel juhul kiiret tüüpi reaktsiooniga.Foto: www.publicdomainpictures.net
Kõigil ravimitel on teatavad toimed ja kõrvaltoimed, mõned neist oodatud ja mõned mitte. Valdav osa reaktsioone on ennustatavad (85–90%), sest on seotud ravimi farmakoloogilise toimega ja on annusest sõltuvad.

Sellist tüüpi reaktsioonide hulka kuuluvad näiteks kõhulahtisus antibakteriaalse ravi kasutamisel, gastriit NSAIDide kasutamisel ja nefrotoksilisus aminoglükosiidide kasutamisel.

Teine osa reaktsioonidest on ennustamatud, ravimi farmakoloogilise toimega mitteseotud ja annusest mittesõltuvad reaktsioonid. Sageli tekivad need reaktsioonid terapeutilisest annusest oluliselt madalamas annuses.
Nende reaktsioonide hulka kuuluvad talumatushäired, idiosünkraatsed reaktsioonid (metabolismi, ekskretsiooni või biosaadavuse häirumise tõttu), pseudoallergilised reaktsioonid (vallandajaks ei ole immuunmehhanismid) ja ravimiallergilised reaktsioonid. Tõelisi ravimiallergilisi reaktsioone esineb tegelikult väga harva.

Ravimiallergilisi reaktsioone saab omakorda jagada ajafaktori alusel. Kiiret tüüpi reaktsioonid algavad hiljemalt 1–2 tunni jooksul peale ravimi manustamist ja on enamasti IgE tüüpi antikehadest vahendatud.
Samas hilistüüpi reaktsioonid algavad tavaliselt tunde või päevi pärast ravimi manustamist ning võib olla vahendatud erinevatest mehhanismidest (ei ole IgE-vahendatud).

Immuunmehhanismide alusel saab ravimiallergilisi reaktsioone jagada IV alatüübiks:

- I tüüpi reaktsioon ehk anafülaktilist tüüpi reaktsioon on vahendatud IgE tüüpi antikehade poolt, toimub nuumrakkude ja basofiilide degranulatsioon. Kliiniline väljendus on kiireloomuline – võib esineda allergilist riniiti, bronhospasmi, urtikaariat, angiödeemi, anafülaksiat.
- II tüüpi reaktsioon kulgeb IgG ja IgM tüüpi antikehade vahendusel ning põhjustab rakkude lagunemise. Seda tüüpi reaktsioone esineb väga harva ning tekkeks on enamasti vajalik ravimi pikaajaline kõrges annuses ja korduvate ravikuuridena kasutamine.
Kliinilisteks näideteks on hemolüütiline aneemia (tsefalosporiinid, penitsilliinid, NSAIDid jt) ning trombotsütopeenia (hepariin, sulfoonamiidid, vankomütsiin, kullapreparaadid, karbamasepiin, NSAIDid jt).
- III tüüpi reaktsiooni korral tekib immuunkomplekside ladestumine, mis avaldub näiteks vaskuliidi või seerum­tõve sarnase reaktsioonina palaviku, urtikaaria, liigeskaebustega. Vallandavateks ravimiteks võivad olla penitsilliinid, tsefalosporiinid, sulfoonamiidid, atsetüülsalitsüülhape, streptomütsiin. Kuna kaebused tekivad tavaliselt 1–3 nädalat pärast ravimi alustamist, siis sageli ei meenu seos ravimkasutusega.
- IV tüüpi reaktsioonid ehk hilistüüpi reaktsioonid on vahendatud T-rakkude poolt ja kujuneb vähemalt 48 tunni möödudes. Sageli avalduvad pärast 8–14päevast pidevat ravimikasutust. Tüüpilisteks kliinilisteks näideteks selliste reaktsioonide korral on kontaktdermatiit, maakulopapuloosne, pustuloosne või villiline eksanteem, äge generaliseerunud eksanteemne pustuloos jne.

Varem talus, kuid nüüd enam mitte. Kiiret tüüpi reaktsioonidele on enamasti iseloomulik “vaikne sensibiliseerumine”: inimene on varem ravimit hästi talunud, aga järgmisel ravimi manustamisel reageerib kiire sümptomite tekkega – võib tekkida urtikaaria, angio­ödeem, seedetrakti kaebused (spasmilised valud, oksendamine, diarröa) või anafülaktiline šokk. Kõige sagedamini põhjustavad kiiret tüüpi reaktsioone antibakteriaalsed ravimid (nt beetalaktaam antibiootikumid, kinoloonid), lihasrelaksandid, mõned kemoterapeutikumid ja erinevad võõrvalgud.

Mõnikord siiski selgub, et patsient ei ole allergiat põhjustanud konkreetse ravimiga varem kokku puutunud. Sellistel puhkudel võib olla ravimis kasutusel oleva molekuli suhtes sensibiliseerumine toimunud muudes elusituatsioonides. Näiteks on täheldatud allergilisi reaktsioone lihasrelaksantide suhtes inimestel, kes on eelnevalt sensibiliseerunud tertsiaarseid ja kvaternaarseid lämmastikühendeid sisaldavate kosmeetika või käsimüügiravimite kasutamisel. Samamoodi on mõned isikud eelnevalt sensibiliseerunud oligosahhariidide suhtes, mida leidub mitmete imetajate valkudes (nt looma-, sea- ja lambalihas) ning seetõttu andnud allergilise reaktsiooni tsetuksimabi kasutamisel.
Sensibiliseerumine võib toimuda ka naha vahendusel – kui eelnevalt on lokaalselt kasutatud antud ravimit sisaldavat kreemi või salvi, siis võib hiljem ravimi süsteemsel kasutamisel tekkida ka süsteemne reaktsioon.
Seetõttu ei soovitata kasutada samu preparaate sisaldavaid ravimeid süsteemselt ja lokaalselt.

Pseudoallergia sarnaneb päris allergiaga. Sageli aga tekitavad probleeme pseudo­allergilised reaktsioonid, mis oma kliiniliselt väljenduselt sarnanevad kiiret tüüpi IgE-vahendatud reaktsioonidega. Tegelikult on antud reaktsioonide taga biogeensed amiinid, näiteks histamiin. Sellised reaktsioonid ei ole immuunmehhanismide poolt vahendatud ega pruugi hiljem korduda. Sagedasemateks näideteks on opiaadid, NSAIDid, lihasrelaksandid, radiokontrastained ja antibiootikumid (nt tsiprofloksatsiin ja vankomütsiin), mis nuumrakkude ja basofiilide otsese stimulatsiooni tulemusena vabastavad neist mediaatoreid. Tulenevalt vabanevast histamiinist, sobivad antud reaktsioonide kupeerimiseks antihistamiinikumid.

Äripäev
17. December 2015, 15:52
Vaata EST või RUS arhiivi