Peavalude ravimine uuel tasemel

Väravavahi põhimõttel töötav kolmeastmeline süsteem

Peavalu on kõige sagedasem kaebus inimesel, kes läheb tervishoiusüsteemist abi otsima – olgu see apteek, pere­arst, neuroloog või peavalu­spetsialist.

Sellise tulemuseni on jõudnud seni kõik sellesuunalised uuringud maailmas. Kuigi Eestis analoogset uurimistööd ega analüüsi tehtud pole, ei ole alust arvata, et Eesti on teise planeedi riik ja et Eestis elaval inimesel pea ei valuta.

Kuni aastani 2011 pole Eestis peavalu teemaga süstemaatiliselt tegeldud. Mais 2011 loodi MTÜ Eesti Peavalu Selts (EPS), mis ühendab peavaluga tegelevaid meditsiinisüsteemi spetsialiste – arste, meditsiiniõdesid, apteekreid, füsioterapeute, psühholooge jt.

Selts on avatud ka mittemeditsiinilise haridusega inimestele, kes soovivad kas selle valdkonna uudistega rohkem kursis olla või teema arendamisse Eestis ise panustada (vt www.peavalu.ee).
Kolm aastat on globaalses mastaabis väga lühike aeg, eriti võrreldes aastakümnetepikkuse tegemata jäänud tööga. Sellele vaatamata on meil aset leidmas mitmed positiivsed arengud. Näiteks on Eestisse toodud rahvusvahelised peavaluga seotud teadusuuringud.

Teadlikkus on kasvanud

Peavalu selts on saanud rahvusvahelise tunnustuse kui peavalu valdkonna regionaalsesse arengusse aastatel 2012–2013 üks enim panustanud organisatsioon maailmas.

Eestit on erialaste koolituste tõttu külastanud mitmed maailma tippu kuuluvad peavaluspetsialistid. Teadlikkust peavalu kohta on tõstetud praktiliselt igal tasemel. Nii näiteks on korraldatud elanikkonnale mõeldud peavalupäevi, aga ka erialaseid seminare, konverentse, kongresse jms. Tänu sellele on valdkonna arendamiseks hakatud rohkem ressurssi eraldama ja siin on esikohal EPSi toetajaliikmed.

Seltsi üks prioriteetsemaid tegevussuundi on töötada välja toimiv peavalualane tervishoiuteenuste süsteem. Kuigi selle kujundamiseks on vaja arvestada Eesti riigi omapärasid, ei pea me hakkama jalgratast leiutama, sest Euroopa juhtiv peavaluga tegelev organisatsioon, Euroopa Peavalu Föderatsioon (EHF), on koostöös teiste peavaluga tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega töötanud välja soovitusliku mudeli, mis toimib Euroopa tingimustes efektiivselt ning aitab optimeerida kulusid.

Uuringud on näidanud, et rahvastiku iga ühe miljoni inimese kohta vajab peavalualast abi vähemalt 120 000 täiskasvanut ja 15 000 last. Pannes selle tervishoiuteenuste mahtudesse, tähendab selline nõudlus minimaalselt 45 000 meditsiinilist konsultatiivset töötundi aastas. Seda vajadust on võetud arvesse ülalmainitud mudeli väljatöötamisel ja selle kohaselt toetub kogu peavalualane arstiabi kolmele tasandile.

Tegemist on n-ö väravahoidja printsiibil töötava mudeliga. Peavaluga patsient pöördub kõigepealt esmatasandi ravikeskusesse, kus antakse professionaalne hinnang ja tehakse selektsioon, et valida välja just neid haigeid, kes vajavad kas teise või kolmanda taseme konsultatiivset teenust.

Epidemioloogilistele uuringutele toetudes on kalkuleeritud, et nende patsientide arv, kes reaalselt vajavad menetlust teisel tasemel, on hinnanguliselt 10% kõikidest peavalu probleemiga esmasele tasemele jõudnutest. Samad uuringud on jõudnud järeldusele, et kolmanda tasemeni peaks jõudma umbes üks protsent samast kohordist.
Igal tasemel on olemas ka rida teisi vajalikke eeldusi, et sobituda mainitud mudelisse. Nii näiteks peavad kolmanda ehk kõige kõrgema taseme keskused olema akadeemilise asutuse koosseisus.

Eestisse üks tippkeskus

Eesti tingimustes tähendab see, et ainus koht, kus saaks vastavaid kriteeriume täitva keskuse luua, on SA Tartu Ülikooli Kliinikum. Et arvutada kirjeldatud keskuste vajadust, on mudeli loomise juures arvestatud ka rahvastiku suurust: kolmanda taseme keskuse teeninduspiirkonna rahvastiku arv ei tohi ületada kaht miljonit elaniku. Seega on Eestis reaalne vajadus luua üks kõrgeima taseme keskus.

Teise taseme keskuste arv on mõistagi suurem, kuid elanikkonna suurus, kellele see keskus või kabinet tervishoiuteenust peab osutama, on väiksem ega tohiks ületada 200 000 inimest.

Uue mudeli rakendumisest võidab eelkõige patsient

Et rakendada eelmainitud peavaluravis loodud värava­hoidja mudelit ka Eestis, peab seda arendama kõikidel tasemetel.
Selleks, et luua esimese või teise taseme keskuseid, peab olema tagatud juba toimiv kõrgeima taseme etapp. Selles suunas on TÜ Kliinikumis liigutud viimasel paaril aastal sihi­kindlalt, kuigi ei saa öelda, et piisavalt.
Hetkeseisuga on TÜ Kliinikumi närvikliiniku koosseisu loodud peavalukliinik, kus töötab kaks arsti ja kaks peavaluõde. Neid arste, kes on peavalude valdkonna vastu huvi tundnud, on olnud ka varasematel aastatel, ent peavaluõde on täiesti uus mõiste Eesti tervishoiumaastikul. Tänu Eesti Peavalu Seltsile läbis eelmise aasta lõpus kaks meie närvikliiniku õde peavalualase koolituse Taani Peavalu Keskuses, mis on maailma üks tippkeskuseid ja mis kuulub Kopenhaageni Ülikooli koosseisu.

Seal saadud teoreetiline ja praktiline ettevalmistus koos teatud formaalsustega ongi eelduseks, et üks peavalu põdeva patsiendiga tegelev meditsiiniõde saaks olla tõeline peavaluõde.

TÜ Kliinikumi peavalukliinikusse saavad hetkel patsiente suunata kõik Eestis praktiseerivad arstid. Kuna antud kliiniku arendamine pole veel lõppenud ja tervikliku kliiniku loomisest on puudu mitmed koosseisulised teiste erialade spetsialistid, siis seni otsustavad peavalukliinikus töötavad neuroloogid, kes patsientidest vajab ka peavaluõe nõustamist.
Tulevikus peab senine süsteem muutuma, aga seda siiski vaid juhul, kui on täidetud ka kõik teised lüngad peavalualases tervishoiuteenuse süsteemis. Uue mudeli rakendumisest võidavad kõik – nii ressursside kokkuhoiu ja nende kasutamise optimeerimisest huvituvad riiklikud institutsioonid kui ka eelkõige peavalude all kannatavad inimesed, kes saavad oluliselt professionaalsemat ning elukvaliteeti, töövõimet ja heaolu parandavat abi.

Äripäev
17. December 2015, 15:16
Vaata EST või RUS arhiivi