Kõverad varbad saab sirgeks lõikusega

Labajalg on Vahur Metsna sõnul osa tervikust, seega ei tohiks kaebuste korral keskenduda pelgalt jalale, vaid sedakaudu võib avalduda muu haiguse sümptomaatika. Labajalavaevuste puhul eristatakse terminoloogiliselt kolme piirkonda: labajala tagaosa (kand), keskosa ja eesosa (pöid, varbad).

Kuidas jalga uurida? Ruum peaks olema Metsna sõnul piisavalt suur, et näha, kuidas inimene kõnnib. Mõlemat jalga peab uurima võrdlevalt: patsient peab võtma sokid ära ja kuni põlvedeni jalad paljaks. “Juba siis, kui patsient uksest siseneb, saab hinnata tema kõnnakut. Võiks vaadata ka jalanõusid, n-ö kust king pigistab,” lausus ta. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks ka istudes, selili ja kõhuli vaatlus. “Vaatama peaks, kas inimene lonkab, kas mõlemad kehapooled töötavad sümmeetriliselt, kuidas hoitakse pöida, kas sisse- või väljapoole,” sõnas Metsna. Jalatsite vaatlus on tema kinnitusel väga oluline. Vaadata tuleks, kui kõrged on kontsad, talla mediaalset või lateraalset kulumismustrit, jalatsi sisetalla impressioone, ümarat kulumisjälge kingatallal. “Tähtis väike detail on näiteks see, kui üks kingatald kulub väljastpoolt rohkem. Hea on võrrelda jalatsi kuju ja jala kuju,” lausus Metsna. Haamervarba puhul näiteks on kinganinast teatud osa üles tõusnud jne.
Vaatlust saab jätkata inimese seistes ja eestvaates. “Patsient peaks seisma, mõlemad jalad koos, jalad vaadeldavad põlvedest hüppeliigesteni. Vaadata tuleb põlvekedrasid, kas need vaatavad otse või sissepoole, kas on säärelihaste ebasümmeetrilisust. Vaadelda tuleb varvaste kuju ja asendit,” rääkis ta. Vahel märkavad taastusarstid, et patsiendi üks jalg on näiteks 2 cm pikem kui teine. “Tegelikult on seda väga raske silmaga hinnata, kuna see sõltub palju vaagna asendist. Kui on kahtlusi, tuleks teha röntgenpilt jala telgedest. Eestvaates näeb ka näeb ka labajala mediaalset pikivõlvi, kui see on lamandunud, vajub jalg sissepoole ja tekib lampjalg,” sõnas Metsna.
Eriti lampjalgade puhul tuleks inimest tagantpoolt vaadelda – kuidas asetseb kand, kas see on ära vajunud. “Teoorias räägitakse, et kui on lampjalg, on jalg tagant vaadates justkui nii, et varbad paistavad lateraalküljelt välja – tegelikult sõltub palju sellest, kuidas inimene jalgu hoiab,” sõnas Metsna. Lampjalgsuse kahtluse puhul tuleks paluda inimesel selle jala varvastele tõusta, mida kahtlustatakse lampjalgsuses. Kand peab pöörduma sissepoole. Kui kand seda ei tee, on see omandatud lampjalgsuse peamisi tunnuseid. Omandatud lampjalgsus on enamasti üle 50aastaste naiste pärusmaa.
Kõige parem jalavaatlus on selline, kus patsient istub ja arst istub tema ees, võttes jala omale sülle. Arst saab katsuda ka jalalt pulssi, eriti kui patsient tuleb haavanditega; näeb ka lihasatroofiat ja oluline on tähele panna nahamuutusi, jätkas Metsna. Lampjala puhul võib pöid tihti valesse asendisse fikseeruda. Suhteliselt sage haigus on Mortoni neurinoom – 3. ja 4. varbasse viskab elektrisähvatusi sisse, õhtuks läheb varvas teinekord paiste, rääkis Metsna. “Nende inimeste puhul tuleks leida, mis kohad liigeses täpselt valutavad. Kui panna sõrm 3. ja 4. varba vahele päka alla, siis kas on valus, või on labajalga külgsuunas kokku pigistades valus? Väliselt võivad varbad korras olla,” lausus ta. Ortopeedi vastuvõtule peaks tulema patsient, kel on moondunud labajalad ja haavandid. Kindlasti peavad diabeetikud regulaarselt perearsti juures jalgade tundlikkust kontrollima.
Ortopeed tähendab lõikust
Operatsiooni vajab haige, kel on väga moondunud labajalg, rääkis Metsna. “Või kui konservatiivse ravi meetodid on ära proovitud, näiteks haamervarba puhul (tallatoed, ruumikad jalatsid, ortoosid), aga ikka on kaebused,” rääkis ta. “Või kui on inimesel pikemat aega püsinud labajala valu.” Kui patsiendi varbad on kõverad, kuid ta keeldub lõikusest, pole mõtet ortopeedile minna, jätkas ta. Ega ortopeedidki ei oska sel juhul muud soovitada kui perearst, nagu avarad pehmed kingad ja tallatoed. Kui patsient tunneb, et ta ei suuda siiski rohkem enam kannatada, tuleks mõelda lõikusele. Lampjalga ei hakata lõikama enne, kui on vähemalt 6 kuud tallatugesid kantud. Kui neil puudub efekt, siis kaalutakse lõikust. Kui on asümptoomne lampjalg, pole tugesid vaja, vaid ikka alles siis, kui on kaebusi, sõnas Metsna.
Lõikus uut jalga ei anna
Patsient peab tema sõnul tulema lõikusele realistlike ootustega. Operatsioon leevendab kaebusi, kuid ei anna uut jalga. “Kolmandik patsiente ei saa kanda endisi jalatseid ega saavuta endist füüsilist võimekust,” lausus Metsna. Taastumine on väga pikk, kuni pool aastat. “Alles siis saab hinnata, kuidas lõikus läks. Jalg on paistes kaua aega, retsidiive võib tekkida 16% juhtudest,” sõnas Metsna. Varbaoperatsiooni järelravi on tema kinnitusel vähemalt sma tähtis kui operatsioon. Lõikusest taastumine on pikk, labajalg on paistes isegi kuni aasta. “Töövõimetus on pikk, isegi kaks-kolm kuud, kui just kontorisse autoga ei tooda-viida. Autot juhtida saab ka alles 6–8 nädala pärast, sama kehtib ühistranspordi kasutamise kohta,” toonitas ortopeed. Pärast lõikust saab tavajalatseid kandma hakata paari kuu pärast, kuid need peavad olema paar numbrit suuremad. “Oma tavasuuruses jalanõusid saab kandma hakata ligikaudu kolme kuu möödudes,” lisas Metsna. Ta jagas kingasoovitusi ka edasipidiseks: ruumikas varbaosa, pehme pealispind, tallavõlvi tugi ja konts 3–5 cm.
Pärast lõikust koju minnes saab haiglast kaasa valuravi, koju minnakse saatja abiga. Esimesed päevad tuleb olla voodis, jalad kõrgemal, abiks külmakotid ja valuvaigistid. Külma tuleb kasutada, kuid mitte pidevalt, sest muidu tekib naha nekroos. Kasutatakse spetsiaalset käimissaabast, mis suunab koormuse kannale ja mis ööseks ära võetakse.
Koormust tuleb vältida, sest muidu võivad varbaplaadid katki minna. Ka sidumine on tema sõnul keeruline. “Hea, kui seda teeb spetsialist. Siduda tuleb võimalikult harva,” soovitas Metsna. Traatvarraste otsad peavad olema sidemega kaetud, side hoiab ka varbad õiges asendis lisaks sellele, et katab haavapinna. Kui määratakse varbatugi, on see peal 6 nädalat ööpäev läbi. Ära võtta tohib seda vaid võimlemiseks ja pesemiseks. Traadid eemaldatakse 4 nädalat pärast operatsiooni. Edasi soovitatakse varbaid 4 nädala vältel teipida ja iga päev panna uus plaaster. Hea on meresoolavann, kui selleks mahti on. Väga tähtis on tema sõnul ka ravivõimlemine. Oluline on teada, milliste liigestega võimelda ja millal. Võimlemist saab alustada nädala pärast, kui esimene sidumine on ära toimunud.

Äripäev
17. December 2015, 16:29
Vaata EST või RUS arhiivi