Hüpoglükeemia mitu palet

Tõsise hüpoglükeemia puhul on vaja kõrvalist abi.
Tõsise hüpoglükeemia puhul on vaja kõrvalist abi.Foto: Wikipedia
Diabeetikule ohtliku hüpo­glükeemia (HG) iseloomulikud tunnused tekivad tavaliselt siis, kui plasma glükoosisisaldus on 3,2–2,8 mmol/l. Kui glükoositase veres on liiga madal, ei suuda aga organism korralikult toimida.

Hüpoglükeemia (HG) tunnuseid on palju ja igal inimesel erinevalt: higistamine, kuumatunne, südamekloppimine, värin, nõrkus, peapööritus, peavalu, hirmutunne, iiveldus, näljatunne, teadvushäired jne.
Ravi saavad diabeetikud peaksid kartma HGd siis, kui veresuhkur on kas 3,9 mmol/l või vähem. Raske hüpoglükeemia ajal vajab inimene kõrvalist abi.
Reageeritakse erinevalt
Iga inimene reageerib HG-le erinevalt, ka muutub reageering tema elu jooksul. Tõenäoline sümptomaatiline HG on sel juhul, kui olukord pole kinnitatud plasma glükoosisisalduse määramisega, aga iseloomulikud tunnused esinevad. Suhteline HG on seisund, kui suhkur on kõrgem kui 3,9 mmol/L, kuid esinevad HG tunnused. Tavalisemad HG põhjused igapäevases elus on näiteks see, kui söögikord jäi vahele, füüsiline koormus on tavalisest suurem, eriolukord inimese jaoks (reisimine, haigus, menses).

HG on sagedane, ettearvamatu ja ohtlik olukord, ja enamasti on patsient eakas. Tihti on tarvitatud liigselt ravimeid (insuliin- ja tablettravi koos) või on liiga suured doosid, eriti haiglapatsientide puhul. Reeglina kaasnevad neil patsientidel südame-veresoonkonna­haigused ja nende tüsistused või muud haigused. Lisaks kimbutavad neid sagedased infektsioonid. Ravis on väga oluline leida tasakaal hüpoglükeemia ärahoidmise ja diabeedi ravimisel. Keskmisel diabeedipatsiendil on teadmata arv asümpomaatilisi episoode ja kaks sümptomaatilist HGd nädalas, kuid tuhandeid episoode elu jooksul. Sagedus sõltub ravimeetodist ja ravi kestusest.

Just neuroglükopeenilised tunnused aitavad HGd ära tunda. Kesknärvisüsteem ja eriti aju on väga tundlik glükoositaseme langemise suhtes ja sestap neid sümptomeid nii palju ongi.

HG riskitegureid on samuti rohkelt. Selleks on kõrge iga, pikem diabeedi anamnees, tüsistused, kahe või enama antidiabeetilise ravimi kasutamine, intensiivne glükeemiline kontroll (insuliinravi), kaasnevad haigused, neerufunktsiooni langus, madalam kehamassiindeks, patsiendi motiveerituse puudumine, halb majanduslik olukord, omaste puudumine, halb kognitiivne staatus (otsustusvõime puudumine) jne.

Keha enam märku ei anna

Sagedaste HGde kahjulik mõju seisneb hüpotundlikkuse languses. Kui keha pidevalt harjutada poolnäljas olekuga, siis muutub olukord ja hüpoglükeemiast märku andvad sümptomid nõrgenevad. Nii võib ühel päeval HG esimeseks tunnuseks olla teadvusekadu ja inimene ei suuda end enam ise aidata. Hüpotundlikkus muutub ja nõrgeneb suhkurtõbe põetud aastate jooksul igal juhul. Sagedaste HGde puhul on need muutused lihtsalt kiiremad ja suuremad.

Sagedaste “hüpotajate” veresuhkrud kõiguvad äärmusest äärmusse. HG-le järgnev rikošett-hüper­glükeemia allub ravile halvasti, sunnib insuliiniannuseid suurendama ja viib hiljem uue hüpoglükeemiani. Raskel hüpo­glükeemial on mõju nii südamele kui ka ajule. Viimase puhul võib krampide ja kooma kaudu tulla ka ajusurm.

Äripäev
17. December 2015, 15:30
Vaata EST või RUS arhiivi