Hambad vajavad puhkust

Kui vaatamata korralikule puhastamisele tekivad siiski augud, tuleks üle vaadata toitumisharjumused.
Kui vaatamata korralikule puhastamisele tekivad siiski augud, tuleks üle vaadata toitumisharjumused.Foto: Julia-Maria Linna
Hammaste tervist ja hambaaukude ehk kaariese teket mõjutavad mitmed tegurid. Peamiseks on süsivesikutest üleküllastatud toit ja selle pikaajaline kontakt hambapinnaga. Teiseks on suuõõne enda mikroobid, peamiselt streptokokid (Streptococcus mutans) ja laktobatsillid. Kolmandaks sülje koostis ja tema omadused.

Hambad vajavad samasugust toitu nagu kogu luustik. See peab olema mitmekülgne ja täisväärtuslik, sisaldama piisaval hulgal vajalikke mineraalaineid ja vitamiine. Söömine peab tagama hammastele, lõualuudele ja -liigestele palju tööd, sellisel juhul on hambaemail ehk hambavaap tugevam, sülge tekib rohkem ja hammaste isepuhastumisvõime on parem.
Iga eine ja näksimise järel hakkavad suuõõnes olevad mikroobid toidus sisalduvate süsivesikute toimel tootma hammastele kahjulikku hapet (seda nimetatakse happerünnakuks). Süljel on tugev neutraliseerimisvõime, mistõttu kuni kahe tunni jooksul pärast happelise toidu söömist taastub sülje pH neutraalpiiri lähedusse (6,8 kuni 7,2) ja lõpetab seega happerünnaku. Söömise järel moodustub hambapinnal süljest ja toiduosakestest tihedalt kinnitunud katt. See tekib intensiivsemalt inimestel, kel on vähene süljeeritus ja sellest tingituna vähene hammaste isepuhastumisvõime. Rohkem sülge tekib tahke ja tiheda konsistentsiga toidu mälumisel. Kui hambakatus suureneb mikroorganismide ja süsivesikute toimel happelisus ning suuõõne pH langeb alla kriitilise piiri (pH alla 6), hakkavad hambaemaili pinnalt eralduma kaltsium-, fosfaat- ja hüdroksiidioonid. Need ained pöörduvad tagasi emaili juhul, kui 2 kuni 3 tunni järel on taastunud suus neutraalne keskkond, seda nimetatakse taasmineralisatsiooniks. Lihtsamalt öeldes, pole oluline suhkrut sisaldavate maiustuste hulk, vaid see, kui tihti neid süüakse ja kui kaua need suus viibivad, ehk kui pikk on aeg, mil kleepuvad magusained katavad hambaemaili ning saab moodustuda hambakatt.

Kindlad söögiajad. Hammaste seisukohalt on seega oluline süüa kindlatel söögikordadel, viis korda päevas on optimaalne. Söögikordade vahel tuleb anda hammastele puhkust. Pidev näksimine põhjustab lõppematu happerünnaku ning hambaemail ei suuda vajalikul määral taastuda, et vastu pidada järgmist söögikorda.
Joogiks kõlbab söögikordade vahel puhas joogivesi, kuna mahlad, sidruniga vesi ja magustatud joogid on happelised. Väga halvasti mõjuvad hammastele ka näiteks spordi-, energia- ja karastusjoogid – lisaks suhkrule sisaldavad need süsihappegaasi, mis tekitab täiendavalt erosiooni. Taimeteed, millele pole lisatud suhkrut, on hammastele neutraalsed. Kui siiski toidukordade vahel näksida, siis sobivad selleks paremini erinevad rohelised salatid, millele on lisatud õli, tänu õlile imenduvad salatist saadavad vitamiinid paremini organismi ja ühtlasi aitab rasv vähendada happelisust suus. Puuviljad, mahlad ja smuutid sisaldavad rohkelt puuviljasuhkrut, mis jällegi mõjub hambaemailile happeliselt. Nende mõju aitab vähendada mõõdukas tarbimine, läbi kõrre joomine ning ka juustu või pähklite lisamine söögikorra lõppu. Aitab ka suu loputamine veega. Hambaarstid soovitavad alati pärast toidukorda närida suhkruvaba ksülitoolinätsu või -pastille.
Toiduained, mida peetakse kariogeenseks (ehk kaariest tekitavaks), on suure glükoosi- ja/või tärklise sisaldusega, seetõttu suus kleepuvad, ja loomupärase kõrge hapete sisaldusega. Kleepuvus tähendab, et toiduaine on kaua aega hambapinnal ja pH tase suus neutraliseerub väga pika aja jooksul. Näitena võib tuua rosinad, banaanid ja mee, mis on tervislikumad kui kompvekid, kuid samal ajal toiduainena kleepuva konsistentsi ja kõrge suhkrusisaldusega.
Samas on ka kariogeensed toiduained maitsvad, tervislikud ja toitvad ning kaariese tekke seisukohalt on olulisem nende kasutamise sagedus kui koostis. Enamik igapäevaselt tarbitavaid toiduaineid – suhkur, liha, kala, kartul, piim, teraviljad, puuviljad, marjad, mahlad ja kuivatatud puuviljad – toimivad suukeskkonnas rohkemal või vähemal määral happeliselt, sisaldades aga endas palju hammastele kasulikke mineraale ja vitamiine (kaltsiumi, fosforit, magneesiumi, A-vitamiini jne).
Liha, kala, kaunviljad, munad ja seemned sisaldavad kasulikest mineraalidest fosforit. Fluori rikkad on näiteks spargel, merekalad, juurviljad ja joogivesi. Kaltsiumi leidub näiteks fermenteeritud piimatoodetes, Hiina kapsas, sparglis ja mandlites. Piimatooted sisaldavad küll palju laktoosi ehk piimasuhkrut, kuid lisaks ka piimavalku ehk kaseiini, kaltsiumi, fosfaate ja rasva, mis omakorda aitavad taastada hambaemaili. Rasvad aitavad suud toidujääkidest puhastada, pidurdavad happerünnakut ning mõned rasvhapped takistavad ka streptokokkide kasvu.
Puu- ja köögivilju tuleb tarbida võimalusel toorena ja suurte tükkidena. Näiteks porgand, pirn ja õun puhastavad hästi hambaid eemaldades närimisel hambakatu, tekitades sülge. On suur vahe, kas süüa liha hakklihana või lihatükina. Viimane on tihkema konsistentsiga ja tagab hammastele rohkem tööd.
Teraviljatoodetest võiks eelistada täisteratooteid ning valida vähem kleepuvamaid toite. Pudrud, sai ja makaronid on kleepuvamad kui rukkileib, tatar ja täisterariis.

Fluoriidid. Tähtis on tasakaal kariogeense toidu ja fluoriidide vahel. Fluoriide saame joogiveest ja igapäevaselt hambaid pestes hambapastast. Joogivee optimaalse fluoriidisisalduse puhul (1,0–1,2 mg F/l) areneb tugev ja vastupidav hambaemail (kõrge fluorisisaldusega joogivee piirkonnad on Lääne-Eesti – Virtsu, Märjamaa, Pärnu, Haapsalu, joogivee optimaalse fluorisisaldusega regioonid on Harjumaa, Tallinn ja Tartu, Kagu- ja Lõuna-Eestis on joogivees liiga vähe fluori). Kui fluori on joogivees liiga palju, peaks valima fluorivaba pasta.
Hambaid on soovitatav pesta kaks korda päevas, hommikul ja õhtul ning kulutades harjamisele kaks minutit. Kohe pärast söömist pole soovitav hambaid pesta, kuna siis on pH tase suus happeline ning harjates nõrgenenud emaili kahjustub selle struktuur veelgi. Hammaste harjamise ja söömise vahele peaks jääma vähemasti 30 minutit.
Vahel tundub inimesele, et tema menüü on tervislik ja täisväärtuslik, samas tekib igal aastal juurde palju hambaauke ning hambaarstil on põhjust kahtlustada kas liiga tihedat näksimist, happeliste toitainete ülekaalu toidus, pidevat mahlade joomist või muid halbu harjumusi. Siinkohal on abiks lasta toitumisnõustajal oma menüüd analüüsida, et leida sobiv lahendus tervislikumaks toitumiseks.

Äripäev
18. December 2015, 14:45
Vaata EST või RUS arhiivi