Südame rütmihäirete ravi vajadusest ja võimalustest

Kardioloog ja rütmoloog Jüri Voitk
Kardioloog ja rütmoloog Jüri VoitkFoto: ÄP: Eiko Kink
Südame rütmihäired esinevad kõikidel inimestel ja on ka meditsiinis laialt levinud probleem. PERHi rütmoloog kardioloog Jüri Voitk räägib südame abiseadmest, mis aitab raske haigusega elada.

Rütmihäired võivad esineda nii tervetel inimestel kui ka olla haigetel südame- või muu haiguse väljenduseks. Enamikul juhtudel pole vaja mingit ravi rakendada. Ravida tuleb ainult ohtlikke ja/või väga sümptomaatilisi rütmihäireid.

Esmaseks ravi eesmärgiks peab olema põhjuse kõrvaldamine. Alustades ravimist rütmihäiretest ja põhjust kõrvaldamata (hüper­toonia, kilpnäärme haigused, elustiilist tingitud kõrvalekalded jne) lõpeb see tavaliselt edutult. Kui rütmihäire enda ravimine on möödapääsmatu, siis tuleb võimalusel eelistada invasiivset ravi pikaajalisele antiarütmikumide tarvitamisele. Seda just seetõttu, et antiarütmikumide efekt on ulatuslikke materjale haaravate metaanalüüside andmetel mõõdukas ja mõnel protsendil haigetest kaasuvate eluohtlike kõrvaltoimetega.

Ravi vajaduse otsustamisel on abiks rahvusvahelised ravijuhised. Ravijuhiste I klassi näidustustel on ekspertide üksmeel, et vastava ravi tegemata jätmine kahjustab haiget. Samuti mõjub haiget kahjustavalt III klassi näidustusega ravi rakendamine.

Kahjuks ei ole vaesemates riikides (sisemajanduse koguprodukt per capita

Seega oleme sunnitud mõnikord kahjustama haiget, kuna ravi pole kättesaadav. Seda olulisem on vältida haige kahjustamist üleravimisega. Ravimiameti andmetel kasutati 2010. aastal Eestis anti­arütmikume võrreldavates päevadoosides 3–4 korda rohkem kui Rootsis. Kolm aastat hiljem, 2013. aastal juba ca 5 korda rohkem kui Rootsis. Viimastel aastatel on meil hirmuäratavalt kasvanud just IC klassi antiarütmikumide kasutamine.

Rütmihäiretega tegelevate kardioloogidena ja elektrofüsioloogidena täheldame sageli üleravimist ja näeme ICD salvestatud elektro­grammidelt ka üleravimise eluohtlikke tüsistusi. Aga mis juhtub haigetega, kellel pole ICD? Niisuguses olukorras on hea üle korrata mitte ainult näidustusi, vaid ka rütmiravimite III klassi näidustusi ehk vastunäidustusi. Mõned näited praegu kehtivatest Euroopa ventrikulaarsete rütmihäirete ravi ja äkksurma preventsiooni ravijuhisest ning virvendusarütmia ravijuhisest.

IC klassi antiarütmikumid ei ole soovitatud äkksurma preventsiooniks südamelihase infarkti üleelanud haigetel.

Kordaroon ei ole soovitatud dilatatiivse kardiomüopaatia haigetel asümptomaatilise mittepüsiva ventrikulaarse tahhükardiaga.

I klassi antiarütmikumid ja dronedaroon ei ole soovitatud dilatatiivse kardiomüopaatia haigetel ventrikulaarsete rütmihäirete raviks.

Dronedaroon ei ole soovitatud permanentse virvendusarütmiaga haigetel.

Dronedaroon ei ole soovitatud virvendusarütmia raviks südamepuudulikkusega haigetel.

Antiarütmiline ravi ei ole soovitatud sick-sinus sündroomi või AV juhtehäiretega haigetel ilma hästi funktsioneeriva stimulaatorita.

Verapamiil ei ole soovitatud südamesageduse kontrolliks süstoolse südamepuudulikkusega haigetel.

Flekaiinid ja propafenoon (IC klass) ei ole soovitatud virvendusarütmiaga haigetel ägeda koronaarsündroomi korral.

Mitteselektiivsed beetablokaatorid, propafenoon ja adenosiin ei ole soovitatud obstruktiivse kopsuhaigusega haigetel virvendusarütmia korral.

Eeltoodu põhjal on lihtne leida ravimit tervele inimesele südame rütmihäiretega. Kuid kas ongi vaja seda ordineerida. Terve inimese rütmihäire on enamasti ohutu ja vajadusel ka ablatsioonraviga hästi kõrvaldatav. Südamepuudulikkuse, koronaarhaiguse, dilatatiivse kardiomüopaatia või permanentse kodade virvenduse korral jääb sageli ainsaks võimaluseks selektiivne beetablokaator ravimiuuringutes kasutatud, mitte alalävistes doosides.

Kui antiarütmikum on juba välja kirjutatud, siis peab haige olema hoolikal jälgimisel. Kas ei ole tekkinud kõrvaltoimeid? Kas ravi lõpetamise näidustused tähele panemata ei ole jäänud? Kas haigel on tekkinud südamepuudulikkus, kas ta on saanud vahepealsel perioodil südameinfarkti, kas kilpnäärme talitluses on kõrvalekaldeid, kas QT aeg kardiogrammil on pikenenud, kas persisteeruv virvendusarütmia on olnud juba aastaid permanentne, kas on tekkinud dilatatiivne kardiomüopaatia jne, jne? Mida ohutum on rütmihäire (nt kodade virvendusarütmia), seda vähem peaksime kasutama ohtlike kõrvaltoimetega antiarütmikume. Neid ordineerides küsigem endalt, kas nad teevad haige rütmihäiretevabaks.

Kas need ravimid parandavad elukvaliteeti? Kas need ravimid parandavad prognoosi? Anti­arütmikume mingil põhjusel siiski kasutades tuleb tagada ohutus. Vastunäidustatud või lihtsalt tulemuseta ravi tegematajätmisest vabanevaid vahendeid saab kasutada efektiivsemalt rütmihäirete ablatsioonravis ja kardiostimulatsioonis.

Äripäev
03. June 2016, 10:25
Vaata EST või RUS arhiivi