Kuidas rahutute jalgade sündroomist vabaneda?

Vastab neuroloog Anne Perli.
Rahutute jalgade sündroom (RLS - restless legs syndrome) ei ole kuigi haruldane haigus. Mingil eluperioodil on sellele sündroomile omaseid vaevusi kogenud kuni 15% elanikkonnast.

Neist vaid 3-5% on tõsine vajadus arsti poole pöördumiseks. Esinemissagedus tõuseb järsult vanemas eas. 

Sensoorseid elamusi kirjeldatakse kui kriipivat, torkivat tunnet, kui põletuse või "kuumuseaistingut", elektrivoolu surinat või kui seletamatut ebamugavust ("ei tea, kuidas oma jalgu panna") või kui "ussikeste roomamist naha all". Üksikud haiged kogevad seda aistingut ka tuima valuna.

Aitab jalgade liigutamine teki all või peab patsient koguni tõusma ja edasi-tagasi kõndima, mille tulemusel kergendus saabub peaaegu momentaalselt ja kestab nii kaua, kuni jäsemed on liikumises. Tüüpilisel juhul on haaratud ainult jalad, millest ka nimetus "rahutute jalgade sündroom", kuid ka käed või mõni muu kehaosa võivad olla haaratud. Sümptomite prevaleerumine kätes on siiski väga haruldane.

Esmased meetmed ravis peaksid olema suunatud võimaliku sekundaarse põhjuse leidmisele, näiteks aneemia. Enamik patsiente saab mingit kasu Ferrum-asendusravist. Teine küsimus - kas üldse ravida või mitte? Eeldama peaks vaevuste esinemist vähemalt 2/7 nädalas või olulist elukvaliteedi langust.

Ravis dopamiini agonistidega, iseäranis aga levodopa preparaatidega, on probleemiks augmentatsioon. See tähendab n-ö harjumist preparaadiga, mil sama tulemuse saavutamiseks tuleb manustada suuremaid doose või haiguse kliinilist progresseerumist ja  vaevuste tekkimist ajaliselt varem, haarates üha uusi kehaosasid. Siin on tegemist keerulise dilemmaga - kas lõpetada ajutiselt ravi üldse või kasutada mingit muud preparaati. Alternatiiv on tarvitusele võtta pikema poolestusajaga preparaat, näiteks kabergoliin või kasutada lisuriidi plaastreid.

Äripäev
21. September 2017, 15:30
Vaata EST või RUS arhiivi