Krooniline neeruhaigus

Kroonilise neeruhaiguse mõiste alla kuulub rida neeruhaigusi, mis aastate või aastakümnete jooksul alandavad neerufunktsiooni.

Paljud inimesed ei tea üldse, et nende neerud võiksid olla haiged. Erinevates maades on kümnete tuhandete inimeste sõeluuringute käigus uriini ja neerufunktsiooni näitajate põhjal avastatud, et ligikaudu igal 10. inimesel esineb neerukahjustus: mõnel inimesel kergem, mõnel tõsisem neerukahjustus, mis lõpptulemusena võib vajada neerude tööd asendavat ravi - dialüüsi või neeru siirdamist.

Neerude funktsioon

Inimese neerud on oakujulised organid, kus ühe neeru pikimõõt on ~12 cm, suuruselt on neer võrreldav meherusika suurusega.
• Neerud paiknevad selja keskel mõlemal pool ribide all.
• Neerud koosnevad koore- ja säsiosast. Kooreosas paiknevad väikesed kapillaarpõimikud ehk glomeerulid, kus toimub üleliigse vee ja ainevahetuse jääkainete filtratsioon ja uriini teke. Glomeeruleid on ühes neerus umbes miljon. Uriin suubub neerutorukestesse, edasi neeruvaagnasse ja kusepõide.

• Neerude kaudu eritub üleliigne vesi organismist ja nii tasakaalustavad neerud keha vedelikusisaldust ning lisaks reguleerivad elektrolüütide (naatrium, kaalium, kaltsium, fosfaadid) ja happesuse tasakaalu.
• Neerud eritavad ainevahetuse käigus tekkivaid jääkaineid.
• Neerud toodavad hormoone, mis reguleerivad kogu organismi vererõhku.
• Neerude toodetud erütropoetiin on vajalik punaliblede valmimiseks.

Uriini hulga muutused: uriini hulga vähenemine on tingitud neerukahjustusest, mistõttu uriini moodustumine on aeglustunud; mõnikord aga suureneb uriini hulk oluliselt ja kaasnevalt tekib janutunne.
• uriini värvuse ja koostise muutused: nt veri uriinis, sademe ehk nn „liiva" esinemine uriinis vm.
• Kõrge vererõhk on põhjustatud neerukoe kahjustusest, mille tagajärjel vabaneb hormoon reniin, mis põhjustab omakorda veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.
• Nõrkus, jõuetus ja isutus kaasnevad sageli kroonilise neeruhaigusega ja neerupuudulikkuse tekkega ning on seotud peamiselt ainevahetuse lõppproduktide kogunemisega organismi, mis põhjustab hilisemas staadiumis mürgistusesarnast ehk nn. ureemilist seisundit.
• Korduvad kuseteede põletikud võivad kulgeda sagedase valuliku urineerimisega, tugevate valudega põie ja/või neerude piirkonnas. Ravimata juhtudel ja korduvate ägenemiste puhul põhjustavad kuseteede põletikud neerupuudulikkust.
• Tursed näol ja jalgadel on seotud suure valgukaotusega uriini kaudu.
• Nahasügelus ja lihaskrambid on seotud elektrolüütide nagu kaltsiumi ja fosfaatide tasakaalu häirete tekkega, kui neerude kaudu eritatavate fosfaatide hulk väheneb ja need kuhjuvad organismis
• Valgukaotus uriiniga: mikroalbuminuuria, proteinuuria. Kroonilisele neeru-haigusele on iseloomulik, et enne tõsiste kliiniliste sümptoomide teket on uriinis sageli mitmeid aastaid väikeses koguses valgueritust (mikroalbuminuuria), mis tavalistes uriini testribades isegi ei tarvitse olla avastatav ning mida inimene ise ei tunne.

Mikroalbuminuuriaks loetakse albumiini eritust 30-300 mg/ööpäevas ja suuremat valgu kogust nimetatakse proteinuuriaks. Mikroalbuminuuria on tuntud kui diabeetilise nefropaatia ja kõrgvererõhktõvest tingitud neerukahjustuse varajane näitaja. Haiguse edasisel süvenemisel suureneb ka valgueritus ja võib ulatuda mitme(kümne) grammini päevas.
• Ainevahetuse käigus tekkivate jääkainete (kreatiniini ja uurea) taseme tõus veres näitab, et neerude töö on halvenenud ja neid aineid ei eemaldata piisavalt organismist.

Kehvveresus ehk aneemia on tingitud rauavaegusest ja erütropoetiini vähesusest organismis, mistõttu ei moodustu piisavalt punaliblesid või on nende eluiga lühenenud. Kroonilise neeruhaigusega sageli kaasnev kehvveresus põhjustab nõrkust ja jõuetust.
• Enneaegne südame- ja veresoonkonna lupjumine ja sellest tulenevalt südame- ja ajuveresoonte kahjustus, mille tagajärjel võib tekkida südamelihase infarkt ja/või ajuinsult.
• Luuhaigus on kroonilise neeruhaiguse sage tüsistus, mis hakkab arenema juba neeruhaiguse varajastes staadiumides, kuna neerukahjustuse tõttu ei välju organismist neerude kaudu üleliigsed fosfaadid ning tekib parathormooni taseme tõusu, mis omakorda põhjustab kaltsiumi väljumist luudest. Sellised kaltsiumi ja fosfori tasakaalu häired põhjustavad ravimata juhtudel lõpptulemusena luustumise häireid, luuvalusid ja luumurde. Kaltsiumi ja fosfori tasakaalu häirete puhul ladestuvad luukoe moodustised ehk kaltsifikaadid ka siseelunditesse ja veresoonte seintesse ning põhjustavad nende organite funktsiooni häireid.

Kroonilise neeruhaiguse süvenemisel avalduvad neerude puudulikust tööst põhjustatud sümptoomid nagu aneemia, luuhaigus, happe-aluse tasakaalu häired organismis ja enneaegne veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos. Need häired soodustavad ka olemasoleva neeruhaiguse kiiremat süvenemist.

Millised on diagnoosi- ja ravivõimalused?

Uriini analüüs. Seda saab teha perearst ja avastada uriini leiu abil neeru-haigusele iseloomulikud muutused. Näiteks kui uriinis on leida põletiku-rakke, siis see viitab kuseteede põletikele aga kui uriinis on punalibled ja valk, siis sellise leiu puhul tuleb kahtlustada neeru immuunpõletiku teket ehk glomerulonefriiti.
Vereanalüüs. Mitmete vereanalüüside abil saab leida neerukahjustuse tagajärjel tekkinud ainevahetuse muutusi veres. Näiteks madala hemoglobiini taseme korral on tegemist kehvveresuse ehk aneemiaga. Vere kreatiniini alusel saab arvutada välja neerufunktsiooni ehk glomerulaarse filtratsiooni (GFR), mis normaalselt on 90-100 ml/min. Vastavalt GFR-le jaotatakse krooniline neeruhaigus viieks staadiumiks. GFR alanemine viitab neerufunktsiooni vähenemisele.
Immuun- või hormoontestid. Need testid on keerulisemad vereanalüüsid, mida tavaliselt määrab neeruarst ehk nefroloog tavaliselt siis, kui GFR on alla 60 ml/min. Selle järgi orienteerudes saab hinnata veelgi täpsemini neerude seisundit ja vajadusel teha lisauuringuid, mille alusel saab ravi korrigeerida.
Radioloogilised uuringud. Siia alla kuuluvad näiteks ultraheli-, kompuuter- ja muud uuringud, mis võimaldavad hinnata neerude kuju, suurust, paiknemist, eristada neerukoes esinevaid moodustisi (näiteks kasvajad) või hinnata kontrastaine manustamisel neeruveresoonte kulgu.

Neerubiopsia. Neerukoeproovi võtmine ja selle uurimine on vajalik seetõttu, et kahjuks uriini analüüs ja vereproovid ei võimalda sageli kroonilisi neeruhaigusi teineteisest täpselt eristada. Lisaks on edasise ravitaktika määramiseks vajalik teada, kui kaugele on haigus arenenud. Neerubiopsia viiakse läbi haige kõhuli lamades, kusjuures peale naha ja nahaaluse koe lokaalset tuimestust võetakse ultraheli kontrolli all spetsiaalse nõelaga proovitükk. Neerubiopsia viiakse läbi haigla tingimustes, sest peale protseduuri on vajalik lamamisrežiim ja haige jälgimine kuni järgmise hommikuni. See range nõue on vajalik tüsistuste (verevalumi teke) ennetamiseks.

Kroonilist neeruhaigust põdeva patsiendi kontrolli sageduse otsustab neeruarst vastavalt sellele, milline on konkreetsel juhul neeruhaiguse staadium.
• Kroonilise neeruhaiguse ravi on vajalik jätkata vastavalt konkreetsele põhjusele: glomerulonefriidi puhul immuunpõletikku pidurdav ravi, diabeedihaigetel diabeedi ravi, kuseteede põletike puhul antibakteriaalne ravi jne.
• Tervislikku elustiili järgimine: värske, kõrge toiteväärtusega, sobiva kaloraažiga dieedi järgimine, mõõdukas, eakohane liikumine ja tervisesport.
• Dieedi jälgimine olenevalt kroonilise neeruhaiguse põhjusest ja staadiumist, individuaalset nõustamist annavad raviarst ja dietoloog
• Vererõhu jälgimine ja ravi vastavalt raviarsti poolt soovitatud sagedusele. Soovitav on üles märkida hommikul kodus mõõdetud vererõhu väärtused ja seda näidata oma raviarstile.
• Kehvveresuse ehk aneemia ravi: olenevalt aneemia põhjustest ja tõsidusest määrab nefroloog raviks tavaliselt rauapreparaadid ja/või erütropoetiini.
• Jääkainete ja elektrolüütide häirete ravi: raviarst kontrollib sageli analüüse ja selle alusel saab ravi dieedisoovituste ja ravimite abil.
• Ettevalmistus neeruasendusraviks tuleb kõne alla siis, kui neerupuudulikkus süveneb ja/või uriini hulk väheneb. Iga neerukeskuse juures korraldatakse spetsiaalsed haigete koolitusi ehk Neerukoole, kus tutvustatakse neeruasendusravi võimalusi, haigete režiimi ja dieeti.
• Neeruasendusravi valiku teadliku otsuse tegemine. Krooniline neeru-haigust põdev patsient saab tavaliselt oma raviarstilt ja Neerukooli programmist igakülgse teabe oma neeruhaigusest ja neerude töö halvenemisega seotud häirete ravivõimalustest. See teave aitab haigel koos raviarstiga leida individuaalsel juhul sobiva ravitaktika. Haige peab aru saama neeruasendusravi erinevatest võimalustest ja tegema teadliku valiku.
• Neerude tööd on võimalik asendada neeruasendusravi abil:

1. Dialüüsravi:
1) peritoneaaldialüüs on kodune dialüüsravi, kus neerude kaudu eritumata jäänud kahjulikud ained imbuvad kõhuõõnde viidud vedelikku, mis sealt toru kaudu sisse ja välja juhitakse 4 korda päevas. Peritoneaaldialüüsi puhul on võimalik kasutada ka automaatset süsteemi, mil ravi toimub vaid öösiti.
2) hemodialüüs, kus jääkained eemaldatakse vere filtreerimise teel.

2. Uue neeru siirdamine ehk neerutransplantatsioon: uue neeru saab loovutada haigele sugulane. Tänapäeval on võimalik siirdada ka ajusurmas oleva inimese neeru.

Mõned kroonilised harvem esinevad neeruhaigused:
Hepatiidiga kaasnev krooniline neerukahjustus. Diagnoosimine toimub uriini- ja vereanalüüside abil. Uriinianalüüsis leitakse valku, vererakke; ning jääkainete (kreatiniini) ööpäevast vähenenud eritumist. Veres leitakse tõusnud lipiidide hulk ja madal albumiini tase, mis on tingitud valgukaost neerude kaudu. Diagnoosi kinnitab neerubiopsial iseloomulik leid.
HlV-infektsiooniga seotud nefropaatia on suhteliselt sage HlV-infektsiooni tüsistus. Neeruhaigus võib olla tingitud viiruse otsesest kahjustavast toimest, kuid ka viirusvastase ravi toksilisest toimest neerudele.
Müeloomtõvega kaasnev neerukahjustus. Müeloom on vanemas eas tekkiv pahaloomuline kasvaja, mida iseloomustab vererakkude (plasma-rakud) kontrollimatu paljunemine luuüdis või teistes organismi kudedes s.h neerudes. Kõige sagedasem ja iseloomulikum esmane sümptoom on luu-valu, enamasti seljas või roietes, aga ka teistes luudes. Sageli esineb kehvveresus ja korduvad rasked infektsioonid.
Alporti sündroom. Kaasasündinud pärilik neeruhaigus, mis võib haarata ka sisekõrva ja silma, põhjustades lisaks neerukahjustusele ka kuulmislangust ja nägemiskahjustust.
• Fabry tõbi on pärilik haigus, mille põhjuseks on rasvade ainevahetust reguleeriva ensüümi puudulikkus. Rasvad ladestuvad siseorganites ja veresoonte seintes ning põhjustavad neerude, südame ja kesknärvisüsteemi veresoonte kahjustust. Enamasti avaldub haigus juba lapseeas käte- ja jalgade valu, palaviku, vaeghigistamise, väsimuse, jõuetuse ja füüsilise koormuse talumatusena.

Infoleht on võetud kliinikumi kodulehelt 12. okt 2016. Vaata uuendusi siit.

 

Äripäev
12. October 2016, 11:40
Vaata EST või RUS arhiivi
Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas