Glaukoom

Glaukoom ehk roheline kae on silmahaigus, mille korral kahjustub silma ja aju omavahel ühendav nägemisnärv. Haigust iseloomustab vaatevälja järk-järguline ahenemine kuni täieliku pimeduseni. Glaukoom on peamiselt eakamate inimeste haigus, millest annavad muuhulgas märku perioodiline nägemise halvenemine, silma valguskartlikkus, vikerkaarevärvide nägemine.

Tegemist on kroonilise haigusega, mille käigus tekkivad muutused on taaspöördumatud  ning  võivad  põhjustada  nägemise  kaotuse.  Seega on väga oluline võimalikult varajane diagnoos ning ravi alustamine, mis  võimaldavad  enamikel  patsientidest  nägemisvõimet  säilitada   kogu elu. Ravi võib kesta elu lõpuni.

Haiguse olemus

Haiguse täpset mehhanismi ei ole veel lõpuni mõistetud. Üheks väga oluliseks riskifaktoriks  on  silma siserõhu tõus. Silma talitluseks ja kuju säilitamiseks on rõhk silmamuna sees hädavajalik. Silma sees toimub pidev vesivedeliku teke ja äravool. Silma eesosa jaguneb  ees- ja tagakambriks. Vesivedelikku toodab ripslihas, mis asub tagakambris. Toodetud vesivedelik  liigub pupilli kaudu  eeskambrisse, varustades toitainetega silma klaaskeha, läätse ja sarvkesta.  Vesivedeliku silmast  “väljapumpamine” toimub eeskambri nurgas oleva äravoolukanalite (trabekulaarvõrgustiku) kaudu.

Kui vedeliku tootmine ja väljutamine on tasakaalus, püsib silma siserõhk terves silmas vahemikus 11-21 mmHg (mm  elavhõbedasammast). Silma siserõhu ööpäevane kõikumine on ±4  mmHg. Normaalne on silmarõhu vahemik, mille korral ei teki nägemisnärvi kahjustust. Silma siserõhu tõus ilma nägemisnärvi kahjustuseta ei ole glaukoom, vaid tegemist on tõusnud silma siserõhuga – okulaarse hüpertensiooniga. Glaukoom võib esineda ka täiesti normaalsete silma siserõhu väärtuste juures, sel puhul on tegemist madala rõhu glaukoomiga.

Kuidas haigus avaldub?

Haiguslikuks muutuseks glaukoomi puhul on nägemisnärvi kahjustusest tingitud vaatevälja ahenemine. Haigus  algab meie nähtava nägemisvälja äärealal toimuvate muutustega, kuid terav nägemine püsib kaua muutumatuna. Algusfaasis on haiguse kulg aeglane ja valutu. Nägemise kadumine vaatevälja äärealadelt on inimesele märkamatu. Haiguse süvenedes laieneb kahjustunud ala üle kogu vaatevälja ning  haiguse lõppfaasis langeb ka terav nägemine ja silm jääb  pimedaks. Terava nägemise säilimine ja valu puudumine teevad haiguse kulu, eriti haiguse algusfaasis, väga “salakavalaks”.

Millised on kaebused?

Haiguse olemasolust võivad märku anda järgmised sümptomid: • ebamäärane silmavalu, surumistunne; • aeg-ajalt esinev ühte peapoolt haarav peavalu kulmu piirkonnas; • perioodiline nägemise halvenemine; • vikerkaarevärvide nägemine; • silma valguskartlikkus. Selliste  sümptomite  esinemisel  tuleks  kindlasti  pöörduda  silmaarsti poole.

Millised on riskifaktorid?

Vanus on üheks oluliseks teguriks. Glaukoom on peamiselt eakamate inimeste haigus. Levinuim alavorm, avatud eeskambri nurgaga glaukoom,  esineb väga harva alla neljakümneaastastel  inimestel. Oluline haigestumise  tõus  elanikkonna hulgas tekib peale kuuekümnendat eluaastat. 

Perekondlik  eelsoodumus on teine  oluline riskitegur. Inimestel, kelle vanematel ja/või  veresugulastel on glaukoom, omavad neli korda  suuremat  riski haigestuda võrreldes nendega,  kelle suguvõsas glaukoomi ei esine.  Glaukoomihaige lähisugulased  peaksid kord kahe aasta  jooksul silmaarsti kontrollil käima  juba  alates neljakümnendast  eluaastast. Glaukoom ei ole nakkav, võimalus sellesse haigusesse haigestuda on kaasasündinud. 

Lühinägevus ja kaugnägevus on glaukoomi puhul olulisteks riskifaktoriteks. Ka pärast  nägemise korrigeerimist laserprotseduuriga säilib risk glaukoomi tekkeks. Pidevalt prille kandvad   inimesed peaksid samuti alates neljakümnendast eluaastast kord kahe aasta jooksul silmaarsti kontrollil käima.

Ravi põhimõtted

Ravi eesmärk on säilitada allesjäänud nägemine võimalikult pika aja vältel. Juba kaotatud nägemist taastada ei saa. Glaukoomi ravi seisneb silma siserõhu langetamises. Madal silma siserõhk vähendab mehaanilist  survet nägemisnärvile ja seeläbi paranevad verevarustus ja ainevahetus. Kaasaegsed silmaravimid alandavad  silma siserõhku  silma  sisevedeliku  tootmise  vähendamise või silmast väljavoolu parandamise teel. Ravi alustatakse silma siserõhku  langetavate silmatilkadega. Spetsiaalsest  tilgapudelist tilgutatakse ravimit silma  1-3  korda päevas. Kui vajaliku  silmarõhutaseme  saavutamiseks ja hoidmiseks on vaja kasutada rohkem kui ühte ravimit, siis vaheaeg  kahe ravimi tilgutamise  vahel peab olema vähemalt 10 minutit.  Parim  raviefekt saavutatakse, kui ravimit manustada iga päev kindlatel kellaaegadel. Ravimit tilgutatakse otse silma umbes paari sentimeetri  kõrguselt  hoides  sõrmega  alalaugu  paari  millimeetri jagu silmast eemal. Ravimi toimimiseks piisab 1-2  tilgast. 

Laserravi

Kui tilgaravi ei anna vajalikku silma  siserõhu langust või  kui on vajalik  rõhu  lisalangus  või  glaukomatoosne kahjustus süveneb, on lisaks võimalik kasutada  laserravi. Laserravi (lasertrabekuloplastika) kasutamise  eesmärgiks on samuti silma siserõhu  langetamine.  Laserikiirega mõjutatakse silma  eeskambri  nurka, parandades selle  pumbafunktsiooni.  Laserraviprotseduur viiakse läbi paikse tuimestusega ja ambulatoorselt. Laserravi järgselt võib silm mõned päevad tuigata ja mõõdukalt punetada. Ravi tulemusel  saavutatavat rõhulangust hinnatakse 3-4 nädala möödudes. Tavaliselt jätkub laserprotseduurieelne tilgaravi.

Kirurgiline ravi

Kui eespool kirjeldatud ravivõtetele vaatamata säilivad väga kõrged silma siserõhu väärtused ja glaukoomist tingitud muutused on väga ulatuslikud, tuleb kasutada kirurgilist ravi. Kahjuks puudub võimalus haigust operatiivsel teel lõplikult välja ravida. Glaukoomi kirurgilise ravi (trabekulektoomia) eesmärgiks on silma siserõhu langetamine. Lõikuse järgses perioodis tuleb piinliku  täpsusega  kasutada arsti poolt määratud  põletikuvastaseid silmatilku. Rõhku langetavaid silmatilku lõikuse järgselt opereeritud silmas enam ei kasutata.

Allikas: TÜ Kliinikumi patsiendi infoleht 26. sept 2016. Vaata uuendusi siit.

Äripäev
26. September 2016, 14:51
Vaata EST või RUS arhiivi