Dementsus

Dementsus on ajufunktsioonide (mõtlemine, mälu, arutlemine, planeerimine) järk-järguline langus. Dementsuse süvenemisel ei ole inimene võimeline teostama igapäevaelu toimetusi ja on ka ise sellest häiritud. Samuti võivad muutuda nii tema käitumine kui ka isiksuse omadused.

Dementsus ei ole haigus, vaid hulk sümptomeid. Dementsus ei ole vananemise normaalne osa. Normaalse vananemise puhul süvenevad mäluprobleemid aeglaselt. Sel juhul võib inimene unustada nimesid, telefoni numbreid või asjade  paiknemist, kuid tavaliselt mõtleb ta välja lahenduse, kuidas unustatud nime või numbrit leida. Dementne inimene unustab rohkem ja tal on probleeme lahenduste leidmise ja asjade läbimõtlemisega.  

Mis juhtudel dementsus avaldub?  

Dementsuse sümptomeid kutsuvad esile kahjustunud ajurakud. Kõige sagedasem dementsuse põhjus on Alzheimeri tõbi. Dementsust võib põhjustada ka laiaulatuslik insult või mitmed  väiksemad insuldid pikema aja jooksul. Teised seisundid, mis võivad põhjustada dementsust on järgmised:
• Huntingtoni tõbi,
• Sclerosis multiplex,
• vaskulaarsed (ehk veresoontega seotud) haigused  
• Picki tõbi (ajusagarakõhetumus),  
• Creutzfeldt-Jakobi tõbi,
• Parkinsoni tõbi,
• alkoholism või uimastavate ainete tarvitamine,  
• AIDS.

Millised on dementsuse sümptomid?  

Dementsuse sümptomid süvenevad aja jooksul ja võivad olla järgmised:
• mälu halvenemine (raskused inimeste, kohtade, kuupäevade, hiljutiste sündmuste meenutamisel, korduvalt samade küsimuste küsimine);
• raskused keerulisema informatsiooni mõistmisel, kontsentreerumisel;
• vähene otsustusvõime;
• ei mõista oma tegude tagajärgi;  
• mõtlemisvõime kahanemine (näiteks ei suuda mõelda, mis järjekorras riideid selga panna);  
• suutmatus või püsimatus ülesannete teostamisel ja juhiste järgimisel (näiteks arvete maksmisel, toidu valmistamisel, ostude tegemisel, ravimite võtmisel);  
• emotsioonide vähesus, huvi puudus ümbritseva ja eelnevate huvialade vastu;  
• huvi puudus toidu ja hügieeni järgimise vastu;  
• ärritatavus ja ülereageerimine;  
• kodust eemale uitamine, eksimine;  
• uskumine, et keegi võtab tema raha või esemeid, või et pereliikmed ei ole need, kes nad väidavad end olevat.  

Dementsuse süvenemisel häirub kontroll oma kehafunktsioonide üle ja võivad tekkida järgmised sümptomid:
• põie- või soolepidamatus;  
• kõikuv kõnnak, seintele toetumine, lõpuks kõndimisvõimetus;  
• mälumis- või neelamisraskused, ei mäleta, kuidas süüa;  
• raskused rääkimisel ja õigete sõnade leidmisel (millest tingituna  ärritatus), lõpuks kõnevõimetus;  
• raskused lugemisel ja kirjutamisel;
• suutmatus ära tunda lähedasi sõpru.

Kuidas dementsust diagnoositakse?  

Tervishoiutöötaja uurib dementse inimese pereliikmetelt või sõpradelt, kui kaua on sümptomid kestnud ja kas sümptomid tekkisid äkki või järk-järgult. Lisaks füüsilisele läbivaatusele võidakse  teostada järgmised analüüsid ja uuringud:
• vereanalüüsid,
• elektroentsefalograafia (EEG ehk aju bioelektriliste potentsiaalimuutuste registreerimine),
• elektrokardigraafia (EKG ehk südametegevusega kaasnevate elektriliste potentsiaalimuutuste registreerimine),
• kompuutertomograafia,
• magnetresonantstomograafia,  
• testid, mis selgitavad inimese kontsentreerumis-, mälu-, arusaamis- ja otsustusvõimet.

Kuidas dementsust ravitakse?  

Enamikel juhtudel ei ole võimalik dementsust ravida. Väheste meditsiiniliste seisundite puhul, nagu näiteks entsefaliit (aju viirusinfektsioon), saab raviga dementsuse sümptomeid taandada.  Ravimitega on võimalik aeglustada leebemate sümptomite korral mälukaotust. Hoolitsemine dementse inimese eest on raske. See võib mõjutada pereelu ning hooldajate endi vaimset ja füüsilist tervist. Leidke endale inimesed või teenused, kes/mis Teid saaksid aidata.

Kuidas vastata dementse probleemsele käitumisele?  

Dementne inimene võib ärrituda, kui ta ei suuda ennast riidesse panna või ennast teistele arusaadavaks teha. Ta võib segadusse sattuda ja hirmu tunda, kui ei tunne ära oma lähedasi ja oma kodu.  Ta võib karjuda, vaielda, öelda halvasti, vanduda, tammuda, süüdistada lähedasi varguses, kuid seda ei tohi võtta isiklikult. Kõige tähtsam on mõista, et dementne inimene ei vastuta oma käitumise eest.

Probleemne käitumine on dementse inimese puhul sümptom,  mis tuleneb ajurakkude kahjustumisest. Dementne inimene tavaliselt ise ei tea, et tema käitumine ei ole kohane. Teie vastus sellisele käitumisele võib teda rahustada või vastupidi, rohkem ärritada. Ärge püüdke dementsega vaielda või seletada juhtunut. Selle asemel juhtige tema tähelepanu mujale, jääge rahulikuks ja rahustage teda. Püüdke vältida ärritavaid tegevusi. Kui see ei ole  võimalik, siis tehke vahepeal puhkepause või minge üle mõnele teisele tegevusele.  

Kui probleemsed käitumised järsku sagenevad, või lisanduvad uued sümptomid (nt depressioon, unehäired, hallutsinatsioonid, isupuudus), võib tegemist olla põhihaiguse süvenemisega. Tagage dementsele inimesele korrapärased külastused pere- või eriarsti (neuroloogi) juurde.

Infoleht on võetud TÜ Kliinikumi kodulehelt 26. sept 2016. Vaata värskendusi siit.

 

 

Äripäev
26. September 2016, 09:19
Vaata EST või RUS arhiivi