Buliimia

Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom, millele on iseloomulikud korduvad liigsöömishood, ülemäärane muretsemine oma kehakaalu pärast ja vajadus seda reguleerida äärmuslike meetmetega.

Need meetodid on näiteks esilekutsutud oksendamisega, lahtistite  kuritarvitamisega, vahelduvate nälgimisperioodidega, söögiisu pärssivate ravimite  ja diureetikumide kasutamisega. Mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ja esineb vastupandamatu tung toidu järele. Buliimiat põdev inimene seab endale  range kehakaalu piirangu, mis on tunduvalt väiksem tervislikust kehakaalust.  

Ravi
Tavaliselt ei tekita sümptomid organismile koheselt muutvaid kahjustusi. Seetõttu  võib ravi planeerida rahulikult ning ära oodata ravile pääsemise. Erandiks on m olukorrad, kus kehakaalu langus on väga kiire (nt mitu kilo kuus) või liigsöömishooge ja/või oksendamist esineb igapäevaselt või korduvalt päeva jooksul. Ravi eesmärkideks on söömiskäitumise normaliseerimine ja tervisliku kehakaalu saavutamine (KMI 19,5–25), võimalusel füüsiliste kahjustuste parandamine,  krooniliste organkahjustuste tekke vältimine ja antud haigusest tingitud psüühiliste sümptomite leevendamine. Ravi individuaalsed eesmärgid sõltuvad sümptomite  raskusest, haiguse kulust ja senisest ravist. Kergemate häirete korral on abi  kõhnumiskatsete lõpetamisest, pädeva informatsiooni andmisest ja suunamisest regulaarse söömisrütmi ning tervisliku, täisväärtusliku toitumise juurde.  

Üldised soovitused toitumise normaliseerimiseks
• Söögiisu kontrollimine veresuhkru taseme reguleerimise abil. Toidukordade vahel ei tohiks olla rohkem kui 3–4 tundi. Pikema vahe korral hakkab veresuhkru tase langema ning tekib vajadus magusate ja rasvaste toitude järele, mis suurendab söömishoo tekke riski.
• Näljatunne ei pruugi anda õiget signaali, millal sööma peab. Söömishäired muudavad inimese näljatunde tajumise erinevaks ja ebausaldusväärseks.  Seetõttu tuleb jälgida kokkulepitud toitumiskava ning mitte juhinduda tungidest/täiskõhutundest.
• Söömise muutmine regulaarseks. Ühtegi toidukorda ei tohiks jätta vahele, kuna see suurendab riski süüa hiljem rohkem kui vaja. Alguses võib seda  plaani jälgides tunduda, et süüakse kogu aeg, kuid rütmi tekkimisel aitab see  söömise peale vähem mõelda, sest isud ja söömistungid vähenevad.

Paika pandud päevarežiimi jälgimine: 3 söögikorda ja nende vahel 2–3 oodet. Toidukordade vahel ei tohiks rohkem süüa, sest keha saab nendest kordadest kõik vajaliku kätte, kui toit on mitmekesine  ja naturaalne. Kui vahel ei suudeta järgida koostatud plaani ja süüakse ka vahepeal midagi, siis on oluline võimalikult kiiresti pöörduda tagasi koostatud plaani juurde. Järgnevaid  söögikordi ei tohiks vahele jätta, et eelnevat kompenseerida - söödud lisaportsjon ei mõjuta kehakaalu dramaatiliselt, küll aga võib toidukordade ära jätmine viia ülesöömiseni, mis mõjutab kehakaalu.
• Realistlike eesmärkide püstitamine söömise ja režiimi osas. Kõigepealt tehakse kõige lihtsamad muutused ja jäetakse raskemad edaspidiseks, kui ollakse juba enesekindlam. Muudatused peaksid toimuma järk-järgult. Võimalusel kasutada söömishäirete spetsialistide abi toitumisprotsessi  reguleerimiseks ning võimalike tüsistuste ennetamiseks.

Artikli allikaks on TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliinik, infoleht seisuga 15.09 2016. Vaata värskendusi siit.

Äripäev
15. September 2016, 08:46
Vaata EST või RUS arhiivi