Sepsis enneaegsel lapsel

Sepsis ehk veremürgistus on veres olev raske põletik, mis on levinud üle kogu keha. Enneaegsetel lastel esineb sepsist 10 korda sagedamini kui ajalistena sündinutel.

Sepsist tekitavad enamasti verre sattunud mikroobid, mis tavaliselt on pärit väliskeskkonnast, lap­se enda nahalt, seedetraktist või mujalt organismis normaalselt elavate mikroobide hulgast või kehas olevatest põletikukolletest.

Vastsündinute sepsis jaguneb varaseks ja hiliseks. Varane sepsis, mis tekib esimesel elunädalal, võib olla ka kaasa­sündinud - mikroobid on pääsenud lapse organismi kas platsenta kaudu või emakakaelast. Laps võib nakatuda ka sünniteedest läbitulekul. Hiline sepsis tekib 8-90 elupäeva jooksul. Hiline sepsis on sageli haiglatekkene e nosokomiaalne.

Sepsise riskifaktorid on liiga varane lootekestade rebenemine, veritsusprobleemid raseduse ajal, raske sünnitus, põletikud ema organismis ja ema palavik raseduse või sünnituse ajal.

Miks tekib sepsis sageli just enneaegsetel?

Enneaegsete vastsündinute nahk ja limaskestad on õrnad ning õhukesed, nende keemiline ja füüsikaline kaitsevõime on nõrk ning mikroobide pääsemine organismi on oluliselt lihtsam võr­reldes suuremate lastega.

Enneaegse vastsündinu põletikuvastane kaitsesüsteem on ebaküps. Esimeste tundide jooksul pärast sündi puutuvad vastsündinu nahk, ülemised hingamisteed, mao-sooletrakt jm esmakordselt kokku ümbritseva keskkonna mikroobidega, moodustades kaitsebarjääri nn headest mikroobidest (saprofüüdid), kes takistavad põletikku tekitavate patogeensete mikroobide pääsemist organismi.Siin on väga oluline lähikontakt oma emaga.

Väike enneaegne vastsündinu on nii ebaküps, et vajab ellujäämiseks kohe pärast sündi hingamise ja vereringe toe­tamist, hiljem toitmist veeni kaudu. Seetõttu ei ole neid lapsi võimalik ema rinnale panna.

Väikesed enneaegsed vajavad intensiivset ravi ja jälgimist, sh hingamistoru kopsude kunstliku hingamise jaoks, mitmeid veenikanüüle ravimite manustamiseks, arterikanüüli vererõhu ja analüüside jälgimi­seks. Kõik see loob mikroobidele soodsa võimaluse organismi tungimiseks ja seal paljunemiseks.

Millised haigusnähud tekivad sepsise puhul?

Haiguspilt on väga erinev ning sõltub põletikku põhjustava mikroobi omadustest ja lapse organis­mi võimest põletikule reageerida. Kõige sagedamini tekivad:

  • kehatemperatuuri liigne kõikumine;
  • erinevad hingamisprobleemid, hingamispeetused e apnoed, hingeldus;
  • loidus, harvem liigne nutmine ja närvilisus;
  • krambid;
  • liiga kiire või liiga aeglane südame löögisagedus, vererõhu langus;
  • kahvatus, kollasus, marmoreeritud nahajoonis, tursunud kõhupiirkond;
  • toitmishäired või toidust keeldumine, oksendamine, kõhukinnisus, kõhulahtisus.

Milliste uuringutega on võimalik sepsise olemasolu kindlaks teha?

Ühte kindlat analüüsi sepsise kindlakstegemiseks ei ole. Diagnoosimisel tuleb arvestada nii haiguspildi kui ka muutustega mitmetes analüüsides. Kõige sagedamini leitakse põletiku puhul vere rakulise koostise muutusi, eriti oluline on muutunud valgevereliblede hulk, samuti C-reaktiivse valgu hulga tõus. Mikroobi leidmiseks võetakse külviks kehavedelikke: veri, hingetoru sekreet, uriin, seljaajuvedelik. Alati ei õnnestu haigustekitajat leida.

Kuidas sepsist ravitakse?

Enamasti on sepsise ravi edukas. Tähtis on võimalikult varane antibiootikumravi, et vältida lapse organismi kahjustusi. Haiguse kahtluse korral, veel enne, kui haigust põhjustav bakter on teada, alustatakse ravi laiatoimelise antibiootikumiga. Haiguse tekitaja selgumisel korrigeeritakse ravi vastavalt mikroobi antibiootikumitundlikkusele.

Lisaks põhiravile vajavad sepsisega patsiendid individuaalset toetavat ravi, mis oleneb sellest, mil­lised sümptomid lapsel esinevad. Rasketel juhtudel vajavad nad aparaadihingamist ning ravimeid südametöö ja vereringe toetamiseks.

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas