Enneaegsete tserebraalparalüüs

Laste tserebraalparalüüs on kõige sagedasem närvisüsteemi häire väga väikese sünnikaaluga enneaegsetel lastel. Tserebraalparalüüsi korral on lapsel aeglasem motoorne areng ja võib olla ka kõne arengu häireid.

Mitmed väga väikese sünnikaaluga ellujäänud enneaegsete laste pikaajalised uuringud on näidanud, et tserebraalparalüüs (PCI) esines 14%l juhtudest (enne 27. rasedusnädalat sündinud laste hulgas 19%l). PCI esineb enneaegsetel lastel 25 korda sagedamini kui ajalistel lastel. Selle põhjuseks on nende ajuveresoonte küpsusetus, mis­tõttu hapnikupuuduse tingimustes tekib ajukahjustus kergemini.

Mis on laste tserebraalparalüüs?

Üsasiseselt või sünnil läbitehtud hapnikupuudusest või aju verevarustuse häirest põhjustatud när­visüsteemi kahjustus, mis avaldub põhiliselt häiretena lapse motoorses arengus:

  • aeglasem motoorne areng, kohmakas käeline tegevus;
  • kõne arengu häired.

Häire on mitteprogresseeruv, kuid lapse kasvades võivad kaebused ja defitsiit muutuda. Olenevalt ajukahjustuse raskusest võivad liikumishäirele kaasneda nägemis- ja ruumitaju häired, hiljem õpiraskused, harva ka krambihaigus.

Kuidas PCId diagnoositakse?

  • Esimestel elukuudel on lapse motoorsete oskuste väljakujunemine aeglasem.
  • Looteeas või sünnil on esinenud hapnikupuudus (meditsiiniliselt dokumenteeritud)
  • Lapse vaatlusel ilmnevad:

- lapse ebanormaalne asend (väga kange - lamab painutatud jäsemetega või lõdvana väljasirutatult, pea painutatud taha kuklasse või enam ühele küljele), sagedased eba­normaalsed liigutused (järsud sülelusliigutused või värisemine kätes, lõuas ja keeles);

- lihastoonus on tavaliselt tõusnud, vahel langenud;

- esineb tasakaaluhäiret ja ebatäpsust asjade võtmisel.

Kahel esimesel eluaastal tuleb enne 32. rasedusnädalat sündinud laste arengu hindamisel arves­tada korrigeeritud vanust.

  • Vajadusel kasutatakse täpsustavaid abiuurimismeetodeid: aju UH-uuring, magnetresonants-tomograafiline (MRT) uuring on täpseim, harvem kompuutertomograafia (KT). Ainevahetuse ja kromosoomide uuringud on vajalikud ainult teiste haiguste väljalülitamiseks.

Millised on PCI vormid?

  1. Liigutuste häire tüübi järgi:
  • spastiline - kõrge lihastoonus
  • hüperkineetiline - vastutahteliste liigutuste esinemine
  • hüpotooniline - madal lihastoonus
  1. Liigutuste häire vormi järgi:
  • spastiline dipleegia - kõikide jäsemete, enam väljendunud jalgade spastilisus (lihastoonu­se tõus);
  • spastiline tetraparees - kõikide jäsemete, enam väljendunud käte spastilisus.
  1. Liigutuste häire raskuse järgi.

Enneaegsetel lastel on kõige sagedasemaks PCI vormiks spastiline dipleegia. Lapse kasvades võib raskusaste kergemaks muutuda. Enneaegsetel lastel võib esimestel elukuudel seoses närvisüstee­mi füsioloogilise küpsemisega esialgne hüpotoonia asenduda spastilisusega. Hiljem võivad lisan­duda ruumitaju ja käe-silma koostöö häired.

Milline on PCI prognoos?

Alati huvitab küsimus, millal laps käima hakkab, kuid vastsündinu- ja imikueas on haiguse lõpptulemust raske täpselt prognoosida. Palju oleneb rakendatud arendusravist. Teatud arengutestid võivad siin aidata. Enne käima hakkamist peab laps omandama mitmeid oskusi - pea hoid­mine, istumine, seismine. On kindel, et juba omandatud oskuste kadumist PCI puhul ei toimu. Arengu edendamiseks ei soovita kasutada nn „käimistooli"!

Kuidas PCId ravitakse?

Kuigi olemasolevat ajukahjustust ei saa kõrvaldada (muutused ajus jäävad püsima), on varase ja pideva arendusraviga võimalik liikumisfunktsioone ja kognitiivset arengut parandada. Lapse aju plastilisus ja küpsemine I eluaastal annab selleks kompensatsiooniks võimaluse:

  • ravi on individuaalne, iga lapse vajadusi arvestav, diagnoosist lähtuv;
  • ravi põhineb meeskondlikul printsiibil.

Kaasajal lähtutakse nn normaalse standardi taastamisest. Raviga peaks seega üle saama mitte üksnes füüsilisest puudest, vaid saavutama ka võimalikult hea elukvaliteedi.

Uut eesmärki nähakse pikaaegses tegevuses, kusjuures olulised on nii hariduslikud, sotsiaalsed kui tervisega seotud spetsiaalsed küsimused. Esmaseks ja olulisemaks on sotsiaalabi süsteem. Parim on interdistsiplinaarne meeskond, kes vastutab edaspidi ka lapsevanemate harimise eest. Lapse arendusraviga tegelevad füsioterapeut, lastearst, perearst, lasteneuroloog ja logopeed, vajadusel psühhiaater, psühholoog, ortopeed, silmaarst ja sotsiaaltöötaja. Äärmiselt oluline on koostöö vanematega, nende harimine ja kogu perekonna toetamine. Vältida tuleks mittemeditsiinilisi tõen­damata alternatiivseid ravimeetodeid.

Äripäev
31. May 2016, 11:27

Terviseuudised.ee toetajad:

Vaata EST või RUS arhiivi