Munarakudoonorlus

Munarakudoonorlus on protsess, mille raames on naine nõus vabatahtlikult loovutama oma munarakke viljatule paarile või naisele kunstlikuks viljastamiseks.

Doonormunarakke kasutatakse mitmetel meditsiinilistel näidustustel:
1) munasarjade puudulikkus;
2) munasarjade mittefunktsioneerimine;
3) enneaegne menopaus;
4) kemoteraapia või kiiritusravi;
5) geneetiliste haiguste esinemine;
6) ebaõnnestunud rasestumised kunstliku viljastamise teel.

Munarakudoonorlus on vabatahtlik ja anonüümne. Doonori isikuandmeid ei avalikustata, välja arvatud juhul, kui doonor on kunstlikku viljastamist sooviva naise sugulane. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse kohaselt avaldatakse retsipiendile ja tema mehele doonori kohta järgmised bioloogilised ja sotsiaalsed andmed: rahvus, nahavärvus, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu, doonori pikkus, kehaehitus, juuste ja silmade värvus.

Munarakudoonorlus on emotsionaalselt keeruline ja aeganõudev protsess. Doonorina on Teil õigus saada munarakkude loovutamise eest ka hüvitist, mis kompenseerib osaliselt näiteks Teie aja, töölt puudumise või transpordikulud.

Kes on munarakudoonor?
Potentsiaalne munarakudoonor on 18-35aastane vaimselt ja füüsiliselt terve naine. Kui doonoriks on kunstlikku viljastamist sooviva naise sugulane, võib munarakudoonor olla vanem kui 35aastane.

Munarakkude loovutamine
Teie doonoriks sobivuse kindlaksmääramiseks palutakse Teil täita munarakudoonori terviseankeet ja küsimustik, kus annate infot oma haiguste ja riskikäitumise kohta ning Teie peres ja suguvõsas esinenud haiguste kohta. Arst vaatab Teid läbi, tutvub Teie haigusloo ja tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentidega ning Teile tehakse vajalikud uuringud, sh laboratoorsed. Laboratoorsed uuringud on vajalikud selleks, et vältida nakkushaiguste ülekandmist retsipiendile ning geneetiliste haiguste ülekandmist lastele.

Samuti viiakse läbi nõustamine, mille raames palutakse Teil allkirjastada munarakudoonori nõustamisprotokoll ning teadlik nõusolek munarakkude loovutamiseks. Kui selgub, et Te sobite munarakudoonoriks ning olete selles kindel, siis sõlmitakse Teiega ka munarakudoonorluse leping.

Kui uuringute tulemusena sobite doonoriks, alustatakse Teie munasarjade hormonaalset stimulatsiooni, mille eesmärk on mitme munaraku üheaegne küpsemine. Selleks peate süstima munarakkude arengut soodustavaid hormonaalseid ravimeid. Hormoonid, mida süstitakse, on naise kehas olemas. Neid manustatakse suuremates annustes kui neid on organismis tavapäraselt.

Folliikulite kasvu määramiseks sel perioodil külastate oma arsti 2 kuni 3 korral. Kui folliikulite soovitud diameeter on saavutatud, määrab arst Teile aja munasarjade punktsiooniks.

Munasarjade punktsiooni käigus aspireeritakse nõela abil ultraheli kontrolli all folliikulitest välja follikulaarvedelik, milles üldjuhul on munarakud. Kõik folliikulid aspireeritakse tühjaks, kuid saadav munarakkude arv ja munarakkude kvaliteet on patsientidel erinev. Protseduuri valutustamiseks kasutatakse narkoosi, mistõttu ei tohi Te punktsiooni hommikul süüa ega juua. Narkoos on lühiajaline ja kestab täpselt seni, kuni toimub protseduur.

Punktsiooni järel jääte mõneks tunniks haiglasse jälgimisele.

 

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimetena võib hormoonravimite kasutamise tagajärjel tekkida munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom (OHSS). Sel juhul reageerivad munasarjad ravile ettearvamatult aktiivselt ning tagajärjeks on rakumembraanide kahjustus organismis. Sümptomiteks on kõhuvalu, kõhupuhitus, surumistunne maopiirkonnas ja pärasooles, iiveldus.

Selliste sümptomite ilmnemise korral tuleb kohe teavitada raviarsti. Vahel vajab selline seisund haiglaravi.

Väga harva võib munasarjade punktsiooni tüsistusena tekkida verejooks (tupest või kõhuõõnde). Selline komplikatsioon võib tekkida munarakkude punktsiooni käigus, kui vigastatakse mõnda veresoont. Väga harva võib manipulatsioonide tagajärjel ette tulla põletikulisi tüsistusi.

Meditsiinilises teaduskirjanduses on kirjeldatud ka trombootilisi tüsistusi (sest kasutatakse üsna suurtes annustes hormoonpreparaate). Suurem tõenäosus trombootilisteks tüsistusteks on OHSSi korral.

Neid põletikulisi ja trombootilisi tüsistusi ning verejooksu esineb küll haruharva, kuid oht on olemas ning arst ja patsient peavad nendega arvestama.

Juhul kui uuringute tulemusena ilmneb riskitegureid kinnitav leid või meditsiiniline vastunäidustus doonorluseks, teavitatakse Teid sellest ja vajaduse korral munarakudoonorlus peatatakse. Teil on õigus oma nõusolek munarakkude loovutamiseks kuni munarakkude eemaldamise protseduuri alguseni igal ajal tagasi võtta.

Te ei sobi munaraku doonoriks, kui Teil esineb
1) HIV;
2) äge või krooniline B-hepatiit, välja arvatud tuvastatud immuunsusega isikute puhul;
3) C-hepatiit;
4) süüfilis;
5) klamüdioos;
6) HTLV I/Il;
7) tsüstiline fibroos ja teised autosoom-retsessiivsed haigused;
8) fragiilse X-i sündroom ja teised X-liitelised retsessiivsed haigused;
9) muu geneetiline haigus;
10) multifaktoraalne arengurike või sündroom;
11) kromosoomimuutused, mis võivad suure tõenäosusega põhjustada tasakaalustamata kromosoomimuutusi.

Seoses munarakudoonoriks olemisega ei ole Teil õigust
- seada loovutatud munarakkude kasutamiseks eeltingimusi;
- nõuda ema, isa ega lapse isiku kindlakstegemist;
- nõuda enda tunnistamist lapse emaks.
Perekonnaseaduse § 83 kohaselt on kunstliku viljastamise tulemusena sündinud lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud.

Kui Te soovite lisateavet munarakudoonorluse kohta, palun võtke ühendust viljatusravikeskusega.

Koostanud: AS Ida-Tallinna Keskhaigla, Ravi 18, Tallinn

Infotelefon: 666 1900

Infoleht on võetud Ida-Tallinna Keskhaigla kodulehelt 30. mail 2016. Vaata värskendusi siit.

Äripäev
30. May 2016, 13:11
Vaata EST või RUS arhiivi