Reumatoidartriit ehk Arthritis rheumatoides

Reumatoidartriit on krooniline liigesepõletik, mille tagajärjeks on liigeseosiste hävimine, liigese talitlushäire, kahjustatud kõõlused. Ehkki inimese liikumine ja liigutused on haiguse tulemusena tõsiselt häiritud, peab enamik haigetest suurimaks mureks valu.

Reumatoidartriiti haigestub igal aastal umbes poolsada täiskasvanut Eestis. Kõige sagedamini haigestuvad 60-70-aastased naised ja kõige harvem noored mehed. See ei ole pärilik haigus, kuid kalduvus haigestuda on kergelt pärilik. Teised reumatoidartriiti soodustavad tegurid on eelnenud sünnitus, nakkused ja võimalik, et ka liigeste vigastused. Täiskasvanud reumatoidartriidihaigeid on Eestis umbes 7000-14000.

Miks see tekib?

Reumatoidartriidi põhjust ei teata, kuid seda loetakse autoimmuunseks põletikuks, mille puhul keha immunoloogiline kaitse on vääralt suunatud keha enda kudede vastu.

Reumatoidartriit on liigesekesta sisekihi põletikuline kasvajataoline vohamine. Liigesekest, mis tervena on õhuke, hakkab liigesekesta põletiku tekkimisel paksenema. Sellesse kasvab uusi veresooni ning koguneb mitmesuguseid põletikurakke. Põletikurakud eritavad enda ümber põletikulisi aineid, mis verega levivad kõikjale ning põhjustavad üldisi põletikunähte. Need on väsimus, palavik, isutus, üldine pahaolu. Põletiku korral kiireneb settereaktsioon ja tõuseb CRP.

Põletikuline kude kasvab ja levib piki liigeskõhre ja luu pinda, uuristades-söövitades oma teel kõhre, luud ja liigesesidemeid. Tagajärjeks on liigeseosiste hävimine, erosioonide e. uurete teke ja liigese talitlushäire. Põletik kahjustab ka kõõluseid ning aastate jooksul kujunevad reumatoidartriidile iseloomulikud deformatsioonid (moonded).

Tundemärgid

Reumatoidartriit algab tavaliselt väheväljendunud liigesevaluga, enamasti just hommikuse sõrmede või päkkade helluse ja jäikusega. Liigesepõletiku nähtavaim tunnus on turse, mis on tingitud liigesesse öösel kogunevast tursevedelikust ja liigesekesta paksenemisest. Äge põletik põhjustab samuti naha paikse punetuse ja kuumenemise. Turset täheldatakse alguses peamiselt sõrmedes ja randmetes. Kõige iseloomulikumal juhul ongi reumatoidartriit varvaste ja labakäte liigeste haigus, kuid see võib levida kõigisse jäsemeliigestesse, aga ka lõualiigestesse ja lülisamba kaelaossa. Alguses on üldine haiglane tunne, väsimus, hommikune liigesjäikus, öine higistamine, mõnikord väike palavik, lihasevalu; mõnikord tuhmid, haprad küüned, pigmentatsioonimuutus käeseljal. Üldseisund halveneb sedamööda, mida rohkem liigeseid on haigestunud ja mida kiirem on sete.

Haiguse kulg

Mõnikord keha vastupanuvõime – immuunsus – võidab haiguse ja reumatoidartriit vaibub lõplikult või vähemalt kauaks. Sagedamini on reumatoidartriit siiski pikaajaline, isegi aastakümneid kestev haigus. Kõhre ja luu uuristamine algab juba nädalate jooksul. Aastatega uurded laienevad ja ilmuvad üha uutesse liigestesse. Kauakestev põletik närtsitab kudesid: nahk õheneb, lihased kõhetuvad, luu hõreneb ja vere hemoglobiin langeb.

Kõige rohkem teevad tüli jäsemete suurte liigeste (puusa, põlve, õla) ja lülisamba kaelaosa kahjustused. Ka labakäte väikeste liigeste kahjustus segab tööd ja toimetulekut. Ehkki liikumine ja liigutused on tõsiselt häiritud, peab enamik haigetest suurimaks mureks VALU.

Ravi

Reumatoidartriiti ravitakse ravimite, lõikuste, füsioteraapia ja tegevusteraapiaga. Kõige tähtsamad selle haiguse puhul on haiguskulgu parandavad kuluravimid ehk nn. baasravimid. Need ravimid pikendavad haiguse rahuoleku perioodi ja kergendavad haiguse ägedat perioodi. Nende ravimite toime on seda tugevam, mida varasemas haigusjärgus neid rakendatakse. Tänapäeval kasutatakse kohe haiguse alguses mitut kuluravimit korraga. Kuna ravi on pikaaegne ja ravimitel võib olla kõrvaltoimeid, tuleb ravi alguses tihti teha vereanalüüse, et hoida ära kõrvaltoimeid. Kuid kindlasti on haigus ise organismile ohtlikum ja mürgisem kui ravimid.

Nagu eelpool mainitud, vaevab inimesi selle haiguse korral kõige enam valu. Valu ei tohi kannatada. Kõige kiirematoimelisemad valu ja põletiku ravimid on neerupealiste steroidhormoonid, mida tohib võtta ainult arsti ettekirjutuse järgi (prednisoloon, metüülprednisoloon) ja mittehormonaalsed valu- ja põletikuravimid (Ibuprofeen, Movalis jt.). Seesuguseid ravimeid kasutatakse lühiaegselt, kuna pikaaegsel tarvitamisel on neil palju, isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid.

Liigesesüstid steroidhormoonidega aitavad paremini siis, kui põletik liigeses on kestnud vaid vähe aega ja haaratud on vähe liigeseid.

Lõikusraviga võib eemaldada ravimitele allumatu põletikukoe ning parandada juba kahjustatud liigeseid. Eestis on väga palju hakatud lõikama just väikseid liigeseid, nt. sõrme ja varvaste liigeseid.

Füsioteraapia on osalt valuravi, osalt liikuvuse säilitamine liikumisravi abil, mis on selle haiguse puhul väga oluline. Oluline on meeles pidada, et liigesed tuleb hommikul lahti võimelda. Tuleb liigutada kuni valuni ja iga päev natuke valust üle. Oluline osa on just väikeste liigeste liikuvuse säilitamisel.

Tegevusteraapiaga õpetatakse liigeseid säästvaid tööasendeid. Õpetatakse kasutama erilisi lahaseid ja abivahendeid, mis on mõeldud just seda haigust põdevatele inimestele.

Soovitused patsiendile

Kui arst on Teile sellise diagnoosi pannud, siis tuleb Teil õppida selle haigusega elama. Reumatoidartriit on krooniline haigus, Te ei saa sellest haigusest mitte kunagi lahti. Ravimite tarvitamisega saate Te haigust „maha suruda“ ja võite aastaid elada nii, et Te ei tunnegi haiguse olemasolu, kuid ta on Teie organismis olemas.

Koostaja: Sisehaiguste osakond, vastutav õde, Kersti Ossaar

Pärnu Haigla, Ristiku 1, Pärnu
Infotelefon: 447 3101 www.ph.ee

Infoleht on võetud Pärnu Haigla kodulehelt 20. mail 2016. Vaata värskendusi siit.

Äripäev
24. May 2016, 14:08
Vaata EST või RUS arhiivi