Isiksushäired

Isiksushäired ilmnevad lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna. Need ei ole mõne muu psüühilise ega ajuhaiguse tagajärjeks, kuigi võivad esineda teiste häiretega koos või neile eelneda.

Ei ole lihtne sõnadega väljendada, mida me mõtleme sõna „isiksus" all. See on osaliselt seetõttu, et sõnadel, mida inimese iseloomu kirjeldamiseks kasutame, on ka laiem tähendus ja sageli need tähendused kattuvad. Näiteks sõna „häbelikkuse" all mõtleme me nii piinlikkustunnet teiste inimestega suhtlemisel, kui ka seda, et inimene on väga vaikne ja tagasihoidlik. Viis, kuidas me käitume ja paistame teistele inimestele, võivad olla erinevates olukordades väga erinevad. Me võime tunda inimest töö juures väga hästi, kuid koduses olukorras võib sama inimene käituda sootuks teisiti.

Vaimse tervise kirjanduses mõistame sõna „isiksus" all isiksusomaduste kogumikku või selliseid tunnuseid, mille tõttu me eristume üksteisest. Nende hulka kuuluvad meie arvamused, tunded ja käitumine. Kahekümnendate eluaastate alguseks on meil juba välja kujunenud oma isikupära. Kõigil on oma iseloomulik viis, kuidas me mõtleme, tunneme ja käitume. Need muutuvad meie elu jooksul üsna vähe. Tavaliselt võimaldab isiksus meil oma elu piisavalt hästi elada ja teistest inimestest aru saada ning aktsepteerida üldtunnustatud käitumisreegleid ja norme.

Siiski, mõnedel meist see nii ei ole. Mingil põhjusel areneb osa inimese isikupärast viisil, mis raskendab tal elamast või teistega suhtlemast. Inimene ei tunne, et tal oleks võimalik oma kogemusest õppida. Nii mõnelgi on raskusi muuta oma tundeid, mõtteviisi ja käitumist isegi siis, kui need tekitavad elus tõsiseid probleeme.

Isiksushäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse- või noorukieas ja püsivad täiskasvanuna; ei ole mõne muu psüühilise ega ajuhaiguse tagajärjeks, kuigi võivad teiste häiretega koos esineda või neile eelneda. Mitte segi ajada isiksusmuutusega, mis on vastupidiselt eelnevale omandatud tavaliselt täiskasvanueas pikaajalise stressi, ülima keskkonnavaeguse, raske psüühikahäire või ajuhaiguse/kahjustuse tagajärjel või on tekkinud seoses psühhoaktiivsete ainete tarvitamisega.

Isiksushäire all kannatajatel on raskusi luua või hoida suhteid, hoida ennast pahandustest eemal, kontrollida oma tundeid ja käitumist, või kuulata teisi inimesi. Selle tulemusena on ta sageli õnnetu või stressis ja leiab end sageli ärritunud olekus või teisi inimesi kahjustamas. Isiksushäire all kannataval inimesel on sageli ka teisi vaimse tervise häireid, nagu näiteks depressioon, ja sageli on probleeme ka alkoholi ja narkootikumidega.

Mis põhjustab isiksushäireid?

Seda päris täpselt veel ei teata, kuid teadlased arvavad, et sarnaselt teistele psüühikahäiretele võivad mängida olulist rolli geenid, probleemid ajus ja ka kasvatus. Mõnikord avalduvad nendel inimestel isiksushäireid, kes on lapsepõlves kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda, perevägivalda või kelle vanemad tarvitavad ohtralt mõnuaineid. Kui laps eemaldada häirivast keskkonnast, on vähem tõenäoline, et tal areneb välja mõni isiksushäire. Agressiivne käitumine, sõnakuulmatus ja äge meelelaad lapsepõlves võib olla tingitud hoopis ebasobivast keskkonnast, mitte mõnest arenevast haigusest.

Isiksushäiret ei saa kindlaks määrata vereanalüüsiga ega ajupildiga. Näiteks mõnede antisotsiaalsete isiksushäiretega inimesel ei ole leitud mingeid häireid ajustruktuuris ega ajukemikaalides, ometi nad käituvad viisil, mis laseb meil arvata, et „ ajus on midagi viga". Veel võivad olulist rolli isiksushäire tekkel mängida liigne alkoholi või /ja narkootikumide pruukimine, pikaaegne stress, probleemid tööl, kodus, ärevus ja depressioon või ka teised vaimse tervise probleemid.

Erinevad isiksushäired

On erinevaid viise, kuidas isiksushäire tüüpe kirjeldada ja lahterdada. Käesoleva jaotise aluseks on võetud ühesugused käitumismustrid ja isiksusomadused, mida saab paigutada ühe isiksushäire tüübi alla. Kui need on välja selgitatud, on lihtsam ja tõhusam hakata otsima viise, kuidas inimest aidata. Uuringud näitavad, et isiksushäired kalduvad jagunema kolme põhigruppi, vastavalt isiksushäire emotsionaalsele väljendusviisile. Gruppide täheline jaotusviis on tinglik, mis tähendab, et grupi A alla kuuluvad isiksushäired ei ole „paremad" ja grupi C all „halvemad" isiksushäired.

A GRUPP - ekstsentriline, ettenägematu, veidrik.

B GRUPP - dramaatiline, emotsionaalne või tujukas.

C GRUPP - ärev või hirmunud.

Kui sul pole isiksushäiret diagnoositud ja nüüd edasi lugedes tunned endas ära mõningaid omadusi, ei tähenda see, et sul on tingimata isiksushäire. Mõningad omadused võivad tulla isegi teatud eluvaldkondades kasuks. Isiksushäirega inimestel aga pigem rikuvad sellised käitumismustrid tema tööalast sooritust, samuti on raskusi sotsiaalses keskkonnas toimetulemisega, tekitades olulisi isiklikke kannatusi nii endale kui sageli ka teistele tema ümber. Sageli on isiksushäire tunnuseid rohkem kui ühest alljärgnevast grupist.

A GRUPP - EKSTSENTRILINE, ETTENÄGEMATU, VEIDRIK Paranoiline isiksushäire.

  • Ülim tundlikkus tõrjumise ja ebaedu suhtes.
  • Solvangu ja haavamise mitteandestamine, kalduvus kaua viha pidada.
  • Umbusklikkus ja kõikehõlmav kalduvus kogemust moonutada, tõlgendades teiste neutraalseid või sõbralikke tegusid kui vaenulikke või põlglikke.
  • Oma õiguse visa ja sõjakas tagaajamine, mis ei sobi kokku tegeliku olukorraga.
  • Sagedased ja alusetud kahtlused abikaasa või seksuaalpartneri truuduse suhtes.
  • Kalduvus pidada end liialt tähtsaks, mis väljendub püsivas enesekeskses hoiakus.
  • Enda ümber ja laias maailmas sündivat seletab ülekaalukalt ja alusetult kui kellegi vandenõu tulemust.

Skisoidne isiksushäire:

  • Kui üldse rõõmu tuntakse, siis väga vähestest tegevustest.
  • Emotsionaalne külmus, jahedus või tuim emotsionaalsus.
  • Võimetus väljendada teiste suhtes sooje ja õrnu tundeid ja ka viha.
  • Ükskõiksus nii kiituse kui kriitika suhtes.
  • Vähene huvi saada seksuaalseid elamusi teise inimese seltsis (arvestades vanust).
  • Üksildaste tegevuste ülekaalukas eelistamine.
  • Liigne enesessesüüvimine ja fantaseerimine.
  • Pole lähedasi sõpru või usaldussuhteid ega soovi selliste suhete loomiseks.
  • Märkimisväärne tundetus üldtuntud sotsiaalsete normide ja tavade suhtes.

Skisotüüpne isiksushäire

Seisund, mis puhul ilmnevad veider käitumine ning mõtlemise ja tundeelu häired. Juhtivat või tüüpilist sümptomit ei ole.

  • Ekstsentriline käitumine.
  • Ettenägematud ja kummalised ideed ja mõtted.
  • Seosetu vestlus, veider kõne.
  • Emotsiooni puudus või hoopis sobimatu emotsionaalne reaktsioon.
  • Veider või ebaharilik käitumine.
  • Sundmõtted, ebatavalised tajuelamused.

B GRUPP - DRAMAATILINE, EMOTSIONAALNE, TUJUKAS Antisotsiaalne ehk dissotsiaalne isiksushäire

  • Oskab meelitada ja manipuleerida teiste inimeste emotsioonidega.
  • Võimetus püsisuhteks, kuigi suhte loomine pole probleem.
  • Arvab, et temale ei kehti ükski reegel ja et tal on õigus reegleid rikkuda.
  • Väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi.
  • Hoolimatu käitumine enda ja teiste ohutuse tagamisel.
  • Võimetu tundma süütunnet, kahetsust.
  • On sageli vihane, ülbe ja kergesti ärrituv.

Borderline ehk emotsionaalselt ebastabiilne isiksus

  • Häiritud või  ebaselge inimese mina-pilt,  eesmärgid ja sisemised eelistused (sealhulgas seksuaalsed).
  • Kalduvus sattuda intensiivsetesse ja ebastabiilsetesse suhetesse, mis sageli viivad emotsionaalsete kriisideni.
  • Võib teha äärmuslikke katseid, et vältida hülgamist.
  • Korduvad suitsiidiähvardused või enesevigastamised (kuigi viimased võivad esineda ka ilma nähtava ajendita).
  • Püsiv tühjuse tunne.
  • Stressis olles võib esineda ebatavalisi tajuelamusi.

Histriooniline isiksushäire

  • Enesedramatiseerimine, teatraalsus, emotsioonide liialdatud väljendamine.
  • Sisendatavus, kerge mõjutatavus teiste inimeste või asjaolude poolt.
  • Õõnes ja labiilne emotsionaalsus.
  • Egotsentrilisus, enesehellitamine, ja hoolimatus teiste vastu.
  • Püsiv iha erutavate sündmuste, tunnustuse ja tegevuste järele, kus oleks võimalik olla tähelepanu keskpunktis.
  • Sobimatult võrgutav välimus või käitumine.
  • Liigne mure kehalise veetluse pärast.

Kaasneda võib egotsentrilisus, enesehellitamine, pidev tunnustuseihalus, kerge haavumine ja püsiv manipuleeriv käitumine oma tahtmise saamiseks.

Nartsissistlik isiksushäire

  • On liialt „ennast täis".
  • Hõivatud piiritu edu, võimu, hiilguse, kauniduse või ideaalse armastuse fantaasiatest.
  • Peab oma probleeme ainulaadseteks ja usub, et neist võivad aru saada vaid erilised inimesed.
  • Ülemäärane imetluse vajadus.
  • Tunneb end väljavalituna; taotleb põhjendamatult eriti soodsat kohtlemist või tema ootustele kohest vastutulekut.
  • Inimsuhetes kasutab teisi ära oma eesmärkide saavutamiseks.
  • Empaatiavõime puudumine, ei ole võimeline ära tundma teiste inimeste vajadusi ja tundeid.
  • Sageli tunneb kadedust või usub, et teised kadestavad teda.
  • Käitumiselt või hoiakutelt ülbe ja upsakas.

C GRUPP - ÄREV, HIRMUNUD Obsessiiv-kompulsiivne e anankastne isiksushäire

  • Liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus.
  • Detailide, reeglite, nimekirjade, plaanide, korra ja korraldamise ületähtsustamine.
  • Täiuslikkuse iha, mis ei lase töid lõpetada.
  • Ülim kohusetundlikkus, hoolikus ja töö liigne tähtsustamine kuni rõõmudest ja inimsuhetest loobumiseni.
  • Liigne pedantsus ja konventsionaalsus.
  • Jäikus ja kangekaelsus.
  • Mõttetu nõudmine, et teised tegutseksid täpselt samal viisil kui tema, või vastumeelsus üldse midagi teiste teha jätta.
  • Painavate ja soovimatute mõtete või impulsside pealetung.

Vältiv isiksushäire

  • Ülitundlikkus negatiivse hinnangu suhtes.
  • Püsiv ja kõikehõlmav pinge ja kartlikkus.
  • Veendumus   oma   sotsiaalses   saamatuses,   isikliku   veetluse   puudumises  ja alaväärsuses.
  • Liigne mure saada seltskonnas kriitika või tõrjumise osaliseks.
  • Vastumeelsus luua suhteid, kui teiste sümpaatia ei ole kindel.
  • Piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu.
  • Tihedat suhtlemist nõudva töö ja tegevuse vältimine hirmust kriitika, halvakspanu või tõrjumise ees.

Sõltuv isiksushäire

  • Vajadus pideva hoolitsuse järele.
  • Teisi õhutatakse tegema või lubatakse teha enda eest enamikku eluliselt olulisi otsuseid.
  • Oma huvide allutamine nende inimeste huvidele, kellest ollakse sõltuv, liigne järeleandlikkus.
  • Vastumeelsus esitada isegi põhjendatud nõudmisi inimestele, kellest sõltutakse.
  • Üksi olles abitus- ja ebamugavustunne liialdatud hirmu tõttu, et ei suudeta enese eest hoolt kanda.
  • Hirm, et lähedane inimene ta hülgab ja on vaja ise enese eest hoolitseda.
  • Vähene võime teha igapäevaotsuseid ilma teiste tugeva toetuse ja nõuanneteta.
  • Kaasneda võib enese tajumine abitu, ebakompetentse ja jõuetuna.

Isiksushäire sümptomid ei pruugi sobituda ühegi ülalmainitud kategooria alla. Tihti ilmnevad inimestel rohkem kui ühe konkreetse isiksushäire all kirjeldatud sümptomid. Psühhiaatril võib olla teinekord keeruline määrata diagnoosi, kuna esineda võib mitmest, koos esinevatest isiksushäire alatüüpidele omaseid käitumismustreid. See, et isiksushäire tüübid võivad kattuda, pole ebatavaline.

Isiksushäired ja ravi

Inimesed, kellel minevikus diagnoositi isiksushäireid, ei saanud piisavalt vaimse tervise teenuseid, kuna need teenused olid suunatud vaimuhaigustele, nagu näiteks skisofreenia. Arvati, et vaimse tervise teenused ei too isiksushäiretega inimestele mingit kasu. Õnneks tänapäeval see nii enam pole. Tõenduspõhistes uuringutes on selgelt välja toodud, et vaimse tervise teenus on vajalik ja aitab isiksushäirega inimestel paremini ja tõhusamalt igapäevase eluga toime tulla.

Isiksushäirega inimeste ravi võib olla psühholoogiline ja/või medikamentoosne. See sõltub häire tüübist, sügavusest, inimese soovist ja kohapeal olemasolevatest võimalustest. Kõik isiksushäired ei vaja ilmtingimata ravimeid. Siiski tuleb kasuks konsulteerida selles küsimuses psühhiaatriga, kellega koostööd tehes selgub parim võimalik ravivariant. Väga tähtsat rolli mängib tervenemise juures ka inimese elustiil, töö ja puhkuse tasakaal ja toitumine. Võib öelda, et see on oluline osa ravist.

Psühholoogilised ravimeetodid

Mitmed psühhoteraapia vormid töötavad hästi, eriti B grupi alla liigitatud isiksushäirete puhul. Mõnele inimesele sobib selge struktuuriga teraapia ülesehitus, mõnega tuleb olla jälle paindlikum. Mõnele inimesele sobib grupiteraapia või kombineeritus individuaalse

SA Pärnu Haigla Psühhiaatria Osakonnas pakutakse isiksushäire korral järgnevaid psühholoogilisi ravimeetodeid: KKT (kognitiiv - käitumuslik teraapia), psühhodünaamiline teraapia, psühhodraama ja pereteraapia. Täpsemat teavet saab oma psühhiaatri käest.

Ravimid

  • Antipsühhootikumid - neid määrab arst tavaliselt A grupi isiksushäire korral (paranoiline, skisoidne ja skisotüüpne isiksushäire). Aga sageli annab hea tulemuse ka teiste isiksushäirete korral.
  • Antidepressandid - neid on kasutatud edukalt kõigi kolme grupi isiksushäirete raviks.
  • Meeleolu stabilisaatorid (näiteks liitium, valproaat) - aitavad vähendada impulsiivsust ja agressiivsust ja seega võib osutuda vajalikuks inimestele, kellel on lisaks depressioon või skisofreenia.
  • NB! Ravimeid ei ole mõttekas võtta omaalgatuslikult arstiga nõu pidamata. Samuti ei tule ravile sugugi kasuks raviplaani eiramine. Probleemide korral tasub küsida nõu arsti või õe käest.

Toetus

Paljud isiksushäirega inimesed vajavad toetust ja tuge terve elu ning seda saavad anda pereliikmed, sõbrad, tuttavad. Toetus võib olla emotsionaalne või siis praktiline, kus näiteks aidatakse korraldada igapäevatoiminguid. Samuti pakuvad tuge professionaali poolt läbi viidud eneseabigrupid. Mõnedel võib toetust vaja minna ainult sel ajal, mil asjad on eriti keerulised ja rasked ning mõned võivad abi ja toetust vajada regulaarselt. Isiksushäirega inimesed kipuvad sattuma haiglaravile „viimasel minutil", mil seisund või häire segab juba väga tugevalt senist elurutiini. Pere või sõprade toetus ja mõistmine on suureks abiks isiksushäirega inimesele. Kui seisund lubab, on abiks ka Päevakeskused, kus isiksushäirega inimene saab abi, toetust ja ravi väljaspool haiglat.

Kas isiksushäired aja jooksul muutuvad?

Mõnikord tõesti muutuvad. On tõendeid, et isiksushäired, mille sümptomiteks on näiteks impulsiivsus või kärsitus, võib vanuse tõustes leeveneda. Kahjuks on tõendeid ka vastupidises suunas. Näiteks skisoafektiivse isiksushäirega inimesel võib aja jooksul kujuneda välja skisofreenia.

Elu koos isiksushäirega

Sageli satuvad nii isiksushäirega inimesed kui ka vaimse tervise probleemidega inimesed oma diagnoosi tõttu teiste põlu alla. Inimesed, kes ise ei ole kokku puutunud vaimse tervise häirete või isiksushäirega inimesega, ei oska kuidagi reageerida. Nad pigem väljendavad oma tundeid häbi, viha, hukkamõistu ja pahameelega kui et mõistavad teist inimest, pakkudes hoopis abi ja toetust. Isiksushäire on tõsine probleem ning hinnangute andmise asemel saame me üksteist toetada, mõista ja olla sõbralikud.

Mida saan ise enda heaks teha?

Igal inimesel on oma elurütm ja elurutiinid, aga järgnevalt on loetletud mõningad variandid, mida võiks proovida. Imerohtu ja välgukiirusel terveks tegevaid variante siiani teada ei ole ©.

  • Stressis olles püüa lõõgastuda. Selleks võib sobida soe vann, jalutamine, jooga, massaaž, aroomiteraapia jne.
  • Hea ööuni on su sõber!
  • Tegele regulaarselt sulle sobivate harjutustega. See ei pea olema midagi ekstreemset. Näiteks igapäevane jalutuskäik mõjub hästi enesetundele ja kehale.
  • Söö tasakaalustatud toitu.
  • Väldi alkoholi ja teisi mõnuaineid.
  • Tegele mõne huvitava hobiga. See on hea võimalus teiste inimestega kohtuda.
  • Leia endale inimene, keda usaldad ja kellega saab rääkida. See võib olla sugulane, sõber või terapeut jne.
  • Internet on hea vahend info hankimiseks, kuid uskuda tasub siiski arstide ja teiste spetsialistide arvamust.
  • Ravi osas pea kinni arsti soovitustest. Täpne raviplaani täitmine on väga oluline! Probleemide korral võta ühendust arsti või õega.

Elades koos isiksushäirega inimesega

Mure võib olla kahepoolne. Isiksushäirega inimesel on raske nii endale kui pereliikmetele oma diagnoosi tunnistada. Pole ju teada, kuidas pereliikmed sellele reageerivad. Võib juhtuda, et pereliikmed ei saa aru ega mõista, mida isiksushäire üldse tähendab. Koos info otsimine võib olla suureks abiks.

Samas on isiksushäirega inimesega koos elamine samuti raske. Kuid see pole alati nii. Andes teisele inimesele ruumi, toetades ja mõistes tema häiret ning kaasates ka teised tuttavad ja sugulased on viis, mis paljudel juhtudel toimib hästi. Sama oluline on pereliikmetel endil hoolitseda oma vaimse ja füüsilise tervise eest.

Koostaja: Psühhiaatria Kliinik; õde Külli Kolberg

Pärnu Haigla, Ristiku 1, Pärnu
Infotelefon: 447 3101 www.ph.ee

Infoleht on võetud Pärnu Haigla kodulehelt 20. mail 2016. Vaata värskendusi siit.

Mirjam Esperk

Mirjam Esperk

Kadi Heinsalu

Kadi Heinsalu

Violetta Riidas

Violetta Riidas