Deliirium

Deliirium on mõnevõrra dementsusele sarnanev seisund, kus inimesel on raske meenutada hiljutisi sündmusi, esineb psühhomotoorset rahutust ja desorientatsiooni. Erinevalt dementsusest algab deliirium aga äkki ja taandub, kui dellriumi algpõhjus saab ravi. Kuna mõned eluohtlikud seisundid võivad samuti tekitada deliiriumi, on oluline pöörduda kiiresti arsti poole.

Deliiriumi puhul on tegu ootamatu ja tõsise muutusega ajutegevuses. Deliirium on erineva raskusastmega teadvuse hägunemine koos segasuse, desorientatsiooni (orienteerimatus ajas, kohas, enese isiksuses), ärevuse, hirmutunde, psühhomotoorse rahutuse ning hallutsinatsioonidega.

Samuti on inimesel seejuures raskusi meenutada hiljutisi sündmusi. Deliirium erineb dementsusest selle poolest, et ta hakkab äkki, on ajutine ja laheneb, kui deliiriumi algpõhjus kiiresti ravi saab. Seega keskendutakse deliiriumit vallandava põhjuse ravile, tagades samal ajal inimese turvalisus.

Miks või kuidas deliirium tekib?

Seda päris täpselt veel ei teata. Küll on aga teada võimalikud põhjused, mis deliiriumi võivad vallandada ja nendeks on:

  • rasked infektsioonid (nt kuseteede infektsioon, sepsis)
  • ainevahetushäired (nt veepuudus kudedes)
  • ajuvereringe häired (nt insult)
  • südame-veresoonkonna haigused (nt infarkt)
  • traumad
  • operatsioonijärgne periood (valu, valuravimite või anesteesiaravimite tõttu)
  • mitmete terviseprobleemide tõttu saadav kompleksravi
  • narkootikumidest võõrutus
  • alkoholvõõrutus
  • mürgistused
  • alaravitud valu
  • halb nägemine või kuulmine
  • kõrge eluiga
  • vanemal inimesel keskkonna muutus

Sümptomid

Deliirium ei ole omaette haigus, vaid seisund, mille tõttu ajutegevus on häiritud. Muutub inimese teadvus ja mõtlemine. Inimene võib olla liigselt unine (hüpoaktiivne deliirium) või agiteeritud ja ärritunud (hüperaktiivne deliirium). Esialgu võivad muutused kulgeda varjatult. Inimesel on raskusi tähelepanu säilitamisega, uue info meelespidamisega, ta muudab kiiresti vestluse käigus teemasid, räägib kummalistest ideedest, võib olla desorienteeritud või näha hallutsinatsioone. Need muutused võivad ilmneda mõne tunni jooksul päevas, sageli tõuseb agiteeritus pärastlõunasel või õhtusel ajal.

Deliiriumit võib olla raske ära tunda, sest muutused käitumises võivad olla tingitud ka inimese vanusest, dementsusest ning teistest vaimse tervise haigustest. Lisaks sellele deliiriumi sümptomid tulevad ja lähevad, ägenedes tavaliselt õhtupoolsel ajal. Kuna mõned eluohtlikud seisundid võivad samuti tekitada deliiriumi, on oluline, et inimene saaks kiiresti arsti poolt üle vaadatud ja diagnoositud.

Deliiriumi ravi

Ravi keskendub mitmetele põhimõtetele.

  • Tuleb vältida deliiriumi vallandavaid tegureid.
  • Tunda ära ja ravida deliiriumit põhjustav haigus.
  • Pakkuda toetust ja taastavat hooldust.
  • Hoida kontrolli all haige ohtlik käitumine ja tagada nii tema kui ka teiste turvalisus.

Esimese deliiriumi episoodi ravi tehakse tavaliselt haiglas. Siis saab selgeks deliiriumi vallandav tegur või haigus ja arendatakse välja pikaajaline hooldusplaan. Samuti saab haige ise rohkem teavet oma seisundist ning pereliikmed nõu ja abi edasise suhtes.

Toetav ravi

Eesmärk on patsiendi tervis säilitada ja püüda vältida komplikatsioone ja tegureid, mis võivad deliiriumit süvendada.

  • Tagada eale vastav söök ja jook.
  • Vältida ebamugavusi (nt külma veega näopesu, kõhukinnisus).
  • Püüda säilitada rutiinid (öö/päev, ões viibimine/magamine).
  • Käia koos haigega tuttavates paikades.
  • Lubada külla ainult tuttavaid inimesi või sugulasi (1-2 inimest päevas).
  • Vältida keskkonnamuutusi (suveks maale kolimine, remont kodus jne).

Haige hooldamine

Mõned inimesed käituvad deliiriumis olles väga häirivalt ja agressiivselt, mis võib põhjustada ennastkahjustavat käitumist või teiste inimeste või esemete rünnakut. Samuti võib deliiriumis inimene öelda asju, mis on teistele solvav ja hingeliselt valus kuulda, kuid selline käitumine ei peegelda haige veendumusi ja tõekspidamisi. Deliiriumis inimesel on suurem risk sattuda õnnetustesse või kodust välja minnes ära eksida. Seega vajab deliiriumis haige pidevat hoolt. Mõningatel juhtudel kirjutab arst välja antipsühhootikume, mis võib aidata vähendada agressiivset käitumist ja hallutsinatsiooni.

Paraku on nii, et mõnikord on nii patsiendi enda kui teiste turvalisuse huvides vajalik deliiriumis inimese liikumise piiramine. Haiglas on paika pandud kindlad reeglid ja kriteeriumid, mida sellisel puhul jälgida ja kuidas tagada haige inimväärne hooldus. Piirangud eemaldatakse niipea kui võimalik.

Haige kodustes tingimustes luku taga hoidmine ei pruugi olla samuti mitte parim variant, sest pereliikmed ei näe, mida haige toas teeb, ja nagu eelpool mainitud, on igasugune füüsilise liikumise piirang pigem deliiriumit süvendav tegevus.

Deliiriumil on tohutu mõju just vanemate inimeste tervisele. Häiritud on igapäevased toimetulekuoskused ja seega suureneb vajadus abi järele. Ei tasu unustada, et deliiriumi episoodid häirivad ja hirmutavad haiget ennast samamoodi nagu pereliikmeid. Pere peaks kaaluma ja hindama enda ressursse ja otsustama, kuidas tagada haigele inimväärne hooldus. Kahjuks ei oska keegi ennustada, kas haige taastub täielikult või mitte ning kui kaua taastumine täpselt aega võtab. Selle kohta oskab vastust anda ainult aeg.

Koostaja: Psühhiaatria Kliinik; õde Külli Kolberg

Pärnu Haigla, Ristiku 1, Pärnu
Infotelefon: 447 3101 www.ph.ee

Infoleht on võetud Pärnu Haigla kodulehelt 20. mail 2016. Vaata värskendusi siit.

 

Äripäev
20. May 2016, 15:04
Vaata EST või RUS arhiivi